VESI
Liberty-laev, aurik John W. Brown, mis teenis õppelaevana.
Rannavalve nõudis algul, et lahkuksime kohe Ameerika piirkonnast, aga kui oli selge, et laev ei olnud enam merekõlbulik, siis öeldi: „Welcome to America“ ja saadeti meid immigratsioonipunkti Ellis Islandil. Aga laev jäi Wilmingtoni ja vajus varsti põhja. Tema töö oli tehtud. Ellis Island'i nimetati Pisarate saareks, aga seda minu arvates põhjuseta. Vangla ta ju oli, aga kui tuled illegaalselt maale, siis pead leppima vähemaga kui Waldorf Astoria. (lk 40) Ameerikas Budd Lake'ist kolisime New Yorki, saime korteri Manhattanil, East 98. tänaval ja isa sai seal kojamehe koha. Sealt vaid mõne kvartali kaugusel algab linnaosa Harlem, kus elasid enamasti hispaanlased ja puertoriikolased ja ka päris palju soomlasi. Kool asus 86. tänaval, kus algas linnaosa Yorkville, mis varem oli sakslaste rajoon. Koolis oli veel saksaaegne õhkkond, mitmed õpetajad olid sakslased ja selles koolis õpetati saksa keelt. Koolis oli ka nõuandja, kes jälgis õpilaste arengut, andeid ja huvisid. Muidugi selgus varsti, et minu anded ja huvid olid merepoole suunatud. Mulle soovitati taotleda kohta koolis, kus oli ainete seas merendus. Selline kool asus Manhattanil, 23. tänaval – Metropolitan Vocational High School. Pool kooliaega olime koolimaja klassis ja pool aega laevas, õppelaevas John W. Brown. Rutiin oli vist nädal koolis ja nädal laevas. Õppelaev oli Libery-tüüpi, niisugused laevad ehitati ühe reisi jaoks, aga pidasid vastu 60 aastat. Neid ehitati kiiresti, 40 päevaga tehti valmis ja siis oli last kohe ka sees, laev ehitati justkui lasti ümber. Sellisel laeval käisime meretarkust taga nõudmas. Nüüd on laev Baltimore'is, seal on ta alaline koht, see on laev-muuseum. (lk 47)
Kui oli päris selge, et pääsu ei ole, koostati reisijate nimestik koos olukorra kirjeldusega, pandi pudelisse ja visati üle parda.
aga nii ägedalt, et vaat lagunes täielikult mõne minuti pärast. Teki all oli asi halb – luuk oli kinni ja õhk oli nii lõppenud ja rikutud, et lamp vaevalt põles. Põrandal oli palju vett, seal vedelesid märjad riided ja pask, isegi mõned merehaiged loksusid ringi. Ilma söögi ja lootuseta kestis see põrgu kolm ööpäeva. Kui oli päris selge, et pääsu ei ole, koostati reisijate nimestik koos olukorra kirjeldusega, pandi pudelisse ja visati üle parda. Ohverdati ka Neptunile paar kingi ja muid esemeid. --- Lõpuks tormi jõud siiski langes ja meie lootus tõusis. Enamjagu toitu ja vett oli mereveega rikutud, aga nüüd oli maa juba niivõrd lähedal, et suurt muret see ei tekitanud. Paari päeva pärast lendas üks suur lennuk madalalt üle laeva ja juba mõne tunni pärast ilmuski kohale rannavalvelaev ja lootsis meid Wilmingtoni, NC sadamasse.
Üks laev, mis oli lahkunud Rootsist veidi enne meid, jäigi jäljetult kadunuks. Kõmu oli kaaperdamisest või sabotaažist.
30
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook