VESI
kaubanduslikult hinnates kõik oskused ja tutvused käima, et tuletorne ühes juurdekuuluva inventariga kätte saada enne, kui saksa madrused neid tarvitamiskõlbmatuks jõuavad teha. Ta survestas ka ametnikke ära viidud instrumente Saksamaalt tagasi nõudma. Ta määras ülemisse tuletorni ametisse kolm motoristi ja kolm teenijat. Tallinna tuletornide ülevaataja oli alumise torni koos- seisus, aga seal polnud palgal ühtki motoristi. 1919. aasta 2. veebru- ari käskkirjaga pandi neile ka kohustus jälgida kogu mereliiklust, eriti vaenlaste liikumist ja rannavalve ülesanded. Neile oli ette nähtud ka vormiriietus. Järgmine aasta oli üks raskemaid. Ei jätkunud valgus- tamiseks petrooleumi, riigil puudus raha nii sisseseade ja varuosade ostmiseks kui ka teenistujatele palkade maksmiseks. Tallinna ülemise tuletorni valge püsituli saadi valgustama alles 1920. aastal. Elektrivoolu saamine 1901. aastal valminud generaatorihoones diiselgeneraatorite abil oli kulukas, linna elektrivõrguga ühendamise plaanid ei teostunud ning paar aastat kasutati petrooleumi. 1926. aastal tehti tuletornis suuremaid muudatusi. 25. veebruari päikeseloojangul mindi üle automaatsele atsetüleenvalgustusele. 1902. aastal oli ehitatud tuletornilinnakusse ühekordne kivimaja tuletornide valgustamiseks atsetüleengaasi tootmiseks ja gaasi- balloonide täitmiseks (tollal nimetati neid pudeliteks) ja masinistide elumaja. Allkorruse gaasiballoonidest (pudelitest) suunati gaas valgusaparaati, kus see põles spetsiaalselt immutatud väikeses võrkjas siidkotis. Uus sisseseade oli varustatud automaatse hõõg- suka vahetajaga, mille tõttu ei olnud tule juures valvet tarvis. Sellest ka rahvasuus käibele tulnud hüüdnimi siidisukk. Muudeti ka tule iseloomu. Senise seisva tule asendas plinkiv: kolm sekundit valge, kolm sekundit pime. Vilkuvat tuld oli uduste ilmadega hõlpsam eristada linnatuledest, millega olid eriti hädas väljamaa laevade kaptenid. Teenijate arvu vähendati viie inimese pealt ühele. Kas kulutatud summad ja tehtud töö ka otstarbekas on olnud, sõitis jäämurdjaga Jüri Vilms merele kontrollima tippasjatundjatest komisjon: kaptenid William Dampf , Vladimir Gasabov (al 1935 Karus, olnud ka jäämurdjate Suur Tõll ja Jermak kapten), Felix Saarnak ja Merejõudude juhataja Hermann Salza . Samal ajal jälgis tuletornis aparatuuri töötamist tehniline komisjon Tuletornide töö- koja kauaaegse juhataja Oskar Willmanniga eesotsas. 1935. aasta tõi järgmise suurema muudatuse: paigaldati tuletornide töökojas valmistatud elektril töötav valgusaparaat. Tolleks ajaks oli elektrivalgustus kordi odavam kui atsetüleengaasi kasutamine. Igaks juhuks tõmmati torni ka teine elektriliin ja jäeti alles atsetüleen- lamp. 1940. aastal läksid kõik tuletornid NSVL mereväe käsutusse. Teise maailmasõja elas ülemine torn üle suhteliselt valutult. Saksa okupat- siooni ajal parandati kuulidest läbilastud kuplit, uksi ja aknaid, pärast nende lahkumist remonditi ja renoveeriti samuti korduvalt. 2005. aastal alustati Veeteede Ametis sihilaternate uuendamise pro- jekti. Laternasüsteem koosnes neljast põhilaternast ja ühest suuren- datud nurklaiusega laternast. 2010. aastal võeti kasutusele valgus- dioodlaternad.
Tallinna sihi tuletornid. Roman Matkiewiczi kujundatud maksipostkaart aastast 2006.
masinaehitustehase Dvigatel kõrged korstnad laotud punastest klinkertellistest ja et need sama värvi tuletorniga kaugelt vaadates ühte ei sulanduks, värviti majaka alumine osa valgeks, kuna seda märgatakse pimedas kõige paremini. Ülemine kolmandik värviti mustaks. Valge majakas sai punakas-oranži värvi. Seega olid mõlemad tuletornid saanud tänaseni püsiva põhivärvi. Tuletorni puittarindid viis sadamalaev Artelštšik Abrukale, kus neist ehitati tuletorni ülevaataja elamu. Eesti riigi teenistuses Maailmasõja ja revolutsiooniaastatel said tuletornid tugevasti kannatada. 17. juulil 1914 saatis hüdrograafiavalitsus laiali ringkirja käsuga seoses sõja puhkemisega kustutada kõik tuled, tehnika maha monteerida ja maasse peita. Ilmselt ei mõeldud esimese ehmatusega sellele, et äkki on ka oma laevadel vaja merd sõita. 1918. aastal, kui taganeti, rikkusid venelased tuletorne. Saksa okupatsiooni ajal seati mõned neist korda ja hakati valgustama. Nendegi lahkumisel rikkusid Tallinnas peremehetseda püüdnud saksa madrused torne, viisid kaasa või püüdsid maha sahkerdada prismasid ja aparaatide osi, telefoniaparaate, kaableid jms. 13. novembri 1918 õhtul võttis kaugsõidukapten William Andreas Dampf Eesti Kaitse Liidu ülesandel aktiga üle kogu Lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse vara ja asjaajamise. Ta oli olnud Saksa mereväe kohaliku Rannikupiirkonna ameti tuletornide ja meremärkide valitsuse ülema asetäitja. Nagu ta hiljem on meenutanud, pandi laevateede tähtsust nii strateegiliselt kui
36
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook