Teejuht sügis 2025

Foto: Tiit Einberg

Jaan Vali kogus on haruldane postkaart aastast 1896, kui vana tuletorn oli veel maha tõmbamata ja uus veel mitte päris valmis.

Tallinna ülemise tuletorni remont 2000. a.

Foto: Eesti Meremuuseum SA

korralduse alusel tal Tallinna põhja- ja lõuna- poolsed tuletornid kogu varaga üle anda. 1940. aastal said mõlemad Vahesood uuesti palgale. Kolmas on Konstantin Matukaitis (sünd 1855 Tallinnas), kes tegi alates 1873. aastast hiil- gava karjääri kantonistist kogu Balti mere tuletornide ülevaatajaks. Tema koostatud on nii tsaaririigi viimased kui ka Eesti Vabariigi esimesed üksikasjalikud eeskirjad Läänemere tuletornide ülevaatajatele ja tulelaevade komandöridele. Parempoolne on Karl Reining (ka Renning, sünd 1853) kes alustas 1876. aastal alumises ja teenis hiljem ülemi- ses tuletornis. Temagi Tiskre-hõimlased olid ülemisega aastakümneid seotud. Priidik Renning teenis ülemises tuletornis pärast Krimmi sõda. Tuletorni alla tõi kokku vene- laste Krimmi anastamise ja ümberasujate liikumise küsimused nende sugulane Miina Reining, kes fanaatilise maltsvetlasena meelitas inimesed Valget laeva ootama.

Kaugsõidukapten William Andres Dampf (1870–1944) on teenekaim Eesti navigatsioonimärkide teenis- tuse korraldaja. 1896. aastast riigi- teenistuses olnud põhjalike erialaste teadmiste ja kogemustega ning suurepärase suhtlejana oli ta meren- dusringkondades väga lugupeetud. Lootsinduse, tuletornide ja mere- märkidega seonduvate riigiamet- kondade juhiks oli ta kuni 1930. aas- tani. Ta elas valulikult üle väidetavalt riigi kulude kokkuhoiu nimel toimu- nud hästi töötanud süsteemi lõhku- mist, kui osa tuletorne viidi Mere- jõudude alluvusse ja enamik kaua- aegseid teenistujaid vallandati. Tema töö võttis üle Felix Saarnak.

Tuletornisõprade üheks meelispildiks on 1923. aastal üles võetud tsaariaegsed ülevaatajad, kes veel ametis olid. Tallinna tuletornidega on neist seotud kolm. Vasakult esimene Aleksei Vahrušev/ Vahrušov, kelle pere on olnud ilmselt kõige pikemalt ülemise torniga seotud. 1857. aastal Vologdas sündinud Aleksei alustas teenistust alumises tuletornis 1884, pärast Vene-Türgi sõda laevateenis- tusest lahkumist ja teenis kuni 1935. aas- tani. Pärast pensionile jäämist asus elama ülemisse, oma poja Sergei (sünd 1895; alates 1938 Vahesoo) juurde, kes oli üle- vaatajaks alguses ülemises, seejärel mõlemas tornis. Tema põhitöökoht oli Miinisadamas Veeteede Valitsuse tule- tornide töökojas. Tuletornivahi ülesannete täitmise eest sai ta riigilt alumise torni juures tasuta korteri kütte ja valgustusega. Peamiselt toimetas tuletorni juures tema naine Johanna-Amalie. 1938. a juunis kästi navigatsiooniinspektori telefoni teel tehtud

TEEJUHT / NR 15