MAA
Lodja silla erinevate ajastute betooni ebakvaliteetsed ühendused, betooni halb kvaliteet ja konstruktsioonide kahjustused.
ehk kasusaajaid, kas päästetehnikal on objekti vajadusel tarvis. Praegu tirib igaüks tekki enda peale, vabu ressursse pole kellelgi,“ nendib Olari Valter. „Transpordiametil on riigiteede sildade jaoks ligi kuus miljonit eurot, mida on sildade arvu arvestades ligi kolm korda vähem, kui oleks vaja. See teeb museaalide elushoidmise keeruli- seks. 300 meetri pikkuse Kasari silla remont maksab umbes miljoni, mis tähendab samal ajal näiteks kolme tihedama liiklusega Lõuna- Eesti silla remondi edasilükkamist. Need otsused on väga valusad ja rasked.“ Ajalooliste sildade peamine probleem on hüdroisolatsiooni puudu- mine või selle ulatuslik kahjustumine, teinekord ka remonditsüklite liiga pikk vahe – punkt, mille juures tuleb tõdeda, et käest lastud lahenduste remont on tunduvalt kallim, kui pidev hooldus. Teadlikud valikud ja pikk plaan „Insenertehnilise mõtte areng on Eesti kultuuritraditsioonis alaesin- datud, ehkki tegemist on täpselt samasuguse osaga meie kultuuri- ja mõtteloost nagu kirjandus, kujutav kunst või arhitektuur. Kultuuri- looliselt on oluline säilitada ka meie insenertehnilise mõtte arengu- lugu. Oleme riigina nii tugevad küll, et suudame soovi korral remonti- da silda nii, et säiliks selle esialgne otstarve,“ hindab Mairo Rääsk. „Pigem on küsimus suhtumises pärandisse ja eelnevate põlvkon- dade loodusse. Ehk teisisõnu on küsimuse tuum valdkondlikus järje- pidevuses. Kui andmebaasis on toodud vaid silla ehitamise aasta ning seegi on vigane, siis kust peaks väärtustamine ja teadmine tekkima? “ Ta toob esile, et Transpordiamet ning selle allasutus maantee- muuseum saavad aidata teadlikkust parandada, et neil teemadel arutletaks ja kirjutataks. „Valdkonda tuleb populariseerida, katse- tada ja otsida lahendusi sildu tutvustava veebirakenduseni välja.“ Sellise praktika näiteks on ka ajaloolistele sildadele paigaldatud infotahvlid – projekt, mis sai kunagi hoo sisse just maantee- muuseumi eestvedamisel. „Euroopa ja USA on täis sildu, mida sõidetakse vaatama ja pildis- tama – insenertehniliselt, liikluskoormust ja läbilaskevõimet arves- tades võiks nii mõnegi neist tembeldada amortiseerunuks, aga siiski on leitud võimalus nende säilitamiseks. Seega tuleb teha pikem plaan, mitte vaid kolme aasta perspektiivis,“ räägib ta.
Hea näide vana silla eesmärgipärasest kasutusest on Kärevere vana maanteesild, mis ehitati 1930. aastate lõpus, purustati II maailma- sõjas, ehitati 1950. aastate keskpaigas uuesti üles, kasutades sõjast puutumata jäänud kaldasambaid. Praeguseks on aastakümneid avariiohtlik sild korda tehtud ja kasutuses kergliiklussillana. „Süm- paatse näitena meenub aastate tagant, kuidas juba ümberehita- misele määratud ajalooline Saula sild tänu tellija ja projekteerija heasoovlikkusele päästa õnnestus. Just selle näite põhjal süvenes minus veendumus, et kaheldava väärtusega otsused ei pruugi sündi- da tahtlikult, vaid pigem teadmatusest. Tegemist oli Tallinna–Tartu maanteele 1910. aastal rajatud raudbetoonsillaga, mille rekonst- rueerimisel jalakäijate sillaks ei pidanud projekteerija ja tellija paljuks kasutada ajalooarhiivist välja otsitud originaaljooniseid silla piirete taastamisel, rääkimata markeeringuna kasutatud munakivikattest ja värvilahendustest,“ räägib Rääsk. Positiivsena toob Rääsk esile ka mõni aasta tagasi Tartu–Võru maanteel ehk praegusel Postiteel asuvate ajalooliste väikeste silda- de rekonstrueerimise loo – valida oli, kas asendada 1930. aastate tüüptarindina rajatud sild nüüdisaegse lahendusega või proovida ajaloolisi sildu säilitada. Kohaliku hooldeinseneri eestvõtmisel ja võib vist isegi öelda, et pealekäimisel, kirjutati sildade projekteeri- mise lähteülesandesse sisse ajaloolise uuringu klausel. Uuringule tuginedes õnnestus 1930. aastate tüüptarinduses sillad säilitada ning rajada originaalprojekti alusel peale- ja mahasõiduteele ka betoonist tõkkepostid. Seega – nagu ikka – on otsuste ja valikute taga inimesed.
Eestis on ligi 5000 silda, neist kaitse all 40 ringis ning suure tõenäosusega jääb kaitstavate sildade arv samasse suurusjärku ka pärast nimekirjade korrastamist. Dan Lukas, Muinsuskaitseameti restaureerimisnõunik
58
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook