Kasari silla puhul on näha kaugele arenenud betoonikahjustused, mida on keeruline remontida materjalide omaduste tõttu.
HEA TEADA Riigimaal on 15 muinsuskaitseväärtusega silda, millest kümnel toimub sõidukitega liiklus. Mälestisena registreeritud sillad riigimaal: Kostivere sild Eriti 20. sajandi kontekstis on veel mit- meid märkimisväärseid insenertehnilisi objekte, mida pole kaitse alla võetud. Nii mõnigi kord oleme jäänud hiljaks ja sillad on hävinud või oluliselt ümber ehitatud ja rekonstrueeritud viisil, et esialgset silla tarindit pole väärtustatud ja säilitatud. Mairo Rääsk, OÜ Blueray sõltumatu ekspert dest. Pigem on Sindi–Lodja silla puhul oluline tarindi tüüp, selle ajalooline järjepidevus ning mitme eri põlvkonna mälestuse jääd- vustus, mis meile sillalt vastu vaatab. Mõttelugu, mida sildade kavandamine kaheldamatult on, pole võimalik protsentide loogi- kasse suruda.“ „Otsused sünnivad kultuuriväärtuse, mitte turuväärtuse alusel,“ on Dan Lukas seisukohal. „Pisut utreerides – Kõpu tuletorni pole ka otseselt vaja ja ligipääsetavuse või muude nüüdisaegsete nõuete vaatepunktist võiks selle lammutada, ometi ei tule see kõne allagi. Sellise väärtusega objektid nagu Kasari vana sild tuleb säilitada tulevastele põlvedele. Praegu on selle seisukord halb, aga peab vaatama peeglisse – kui hooldust ei tehta, siis on selge, et ühel hetkel on vaja juba suurt investeeringut. Kui riik teeks riigile trahvi Kasari silla tegemata hooldusremondi eest, oleks üsna piinlik lugu. Liiklus- ja tuletõrje-eeskirju ju täidame, samas kategoorias on mälestiste säilitamise kohustus. Kasari vana silla ajalooline ja kultuuriline väärtus ajas pigem tõuseb.“ Dan Lukas toob esile ka riigi
Mis määrab väärtuse? Ajaloolise silla väärtuse määramisel võib nii mõnigi kord olla küsimuseks, mille alusel määratakse lahenduse autentsust, milliste tingimuse aluse kaitsmisväärtust määratakse ja mis juhtub, kui mõni neist tingimustest aja jooksul muutub. „Võtame näiteks Lodja silla. Betoonsild valmis 1930. aastal. Teise maailmasõja käigus sild purustati ja hiljem taastati 75 protsendi ulatuses. Kas sillal on autentne väärtus? Või omaaegne kivisild, mis remonditud pärast 2010. aastat – mõne silla puhul on säilinud esialgne konstruktsioon ja materjalid, sageli on esialgne materjal kokku kukkunud ning uuesti üles laotud. On see vana või uus? Ja kui kuju säilib, ent materjal asendatakse?“ tõstatab Olari Valter küsi- mused. „Igal objektil on eeldatav eluiga, näiteks sillad projekteerime 100 aastaks, kui see aeg on aga täis, siis mis hetkel vaatame tingimused üle ja kes otsustab, kas ja miks sinna raha alla panna? Mis on kriteerium, mis määrab, kui kaua on vaja mingit objekti säilitada? Kui sild on halvas seisukorras, siis kas meil on vaja näiteks 120 aasta vanuse konstruktsiooni elus hoidmiseks investeerida, et keegi saaks seda vaadata? Või teha midagi efektiivsemat olukorras, kus meil on karjuv rahapuudus iga teise silla puhul? Kas ja millal on mõistlik museaali eest hingehinda maksta ning sinna suures koguses raha sisse panna?“
Jõelähtme kivisild Kükita kivisild Konuvere kivisild Kasari vanasild Vanamõisa sild Küüdneri sild Piira sild
Padise sild Valkla sild Süvahavva sild
Rapla sild Kolga sild Koluvere vana sild Russalu sild
Mairo Rääsk on Lodja silla suhtes teisel seisukohal. „Ajaloolises uuringus, mis tegi ettepaneku sild säilitada, ei rääkinud me protsenti-
59
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook