ÕHK
tasapisi aru saama. Kui suured rahvusvahelised ettevõtted kaaluvad võimalikke rahapaigutusi, siis hindavad nad muuhulgas ka ligipääse- tavust. Ja kui lennuvälju piirkonnas pole, puudub õhu kaudu ligipääs, siis on see tõsine miinus.” Peaaegu kogu Eesti on regionaalsete lennuväljadega kaetud. Põh- jus, et neid kasutavad enamasti vaid kohalikud lennuaktivistid, võib peituda selles, et me pole siiani osanud regionaalseid lennuvälju õigetele sihtgruppidele välja reklaamida. Tõepoolest, kui paljud meist teavad, et piirkondlikud lennuväljad, kus väikelennukid saavad täiesti turvaliselt maanduda, on olemas näiteks Karksi-Nuias, Viljandis, Ridalis, Varstus, Toilas, Jõhvis ja Rakveres? Mullu avati murukattega lennurada Paslepas, valmis sai ka Muhu lennuväli, tänavu anti käiku Tallinna West lennurada. Eralennunduse musternäitena toob Ken Koort välja Valgamaal Otepää külje all Tõustsi lennuvälja, mis loodi hiljuti Soomes toimu- nud kopteriõnnetuses hukkunud Priit Jaaganti eestvedamisel. Tõutsis on korralik maandumisrada koos angaari ja muu taristuga just erapilootide ning nende õhusõidukite tarbeks. Elu paneks käima tihedam koostöö Ken Koort toob välja vajaduse teha senisest märksa tõhusamat koostööd naaberriikidega, mis hõlmaks nii erapiloote ja huvilisi, kui ka kohalikke omavalitsusi, turismifirmasid, riigiasutusi jne. Lisaks soovitab ta arendada klubilist lennundustegevust, koondada huvi- listest kogukondi, kes tegutseksid ühiselt, arendaksid omavahelist koostööd, jagaksid infot ja ideid ning korraldaksid ühiseid üritusi, näiteks koondudes Eestis tegutseva lennundusklastri alla. Vaid nii on tema hinnangul võimalik seisva veega konnatiigis elu käima tõmmata. Ta hindab, et paljude lennuki- ja kopteriomanike või ka pilootide jaoks on õhusõiduk ennekõike transpordivahend, millega kiiresti ühest kohast teise liikuda, kas siis tööalaselt või puhkust veetes. Ärialane lennundus ei kuulu eralennunduse alla. Nii seisneb ka Diamond Sky põhiline tegevusala kommertsalustel tšarter- ehk tellimuslendude tegemises, sõltumata sihtpunktist. „Lennundus on suures plaanis logistikaäri, kus maksavad kiirus, usaldus ja turvalisus. Kui meil endal sobilikku lennukit pole, siis liisime selle ja klient saab ikkagi viidud sinna, kuhu tal tarvis,” selgitab Koort. „Eestis on see ärivaldkond väga väike, eriti, mis puudutab riigisisest lendamist. Mujal maailmas aga on tellimislennud jõudsalt tõusev ärisuund.” Aga regionaallennundus, näiteks kohalikud lennuväljad, võiksid tema hinnangul pakkuda erinevaid võimalusi piirkonna elu-olu arendamisel, olles abiks ka kohaliku kogukonna heaolu paranda- misel. Et see toimiks, on vaja erinevate huvigruppide jõud ühendada, pakkuda välja kõik võimalused, mida selles piirkonnas teha või vaadata saab ning müüa seda kõike näiteks elamuspakettidena. Mujal Koorti sõnul selline lahendus toimib, miks ei peaks see ka Eestis töötama, kui asjaga järjekindlalt tegeleda.
on vaikelu ja mahajäämine naabritest, samuti vähene poliitiline huvi ja sektori kasvuks vajaliku riikliku strateegia puudumine.
Samas on Eestis veerandsada toimivat regionaalset lennuvälja, neist üheksa sertifitseeritud ning mõned lisandunud alles viimasel paaril aastal. Eestis on registreeritud 67 eravalduses olevat lennu- masinat, erapiloodi litsentsiga inimesi on 109, lisaks koondab Eesti Erapilootide Liit paarisadat lennundushuvilist. Samas kui kõrvutame neid numbreid Soome näitajatega, siis tegelikult polegi midagi võrrelda, piisab ühe arvu väljatoomisest – Eestis on 458 litsentseeritud pilooti, Soomes ligi 7500. Kohalikke lennuvälju on Soomes tunduvalt enam, ka Lätis ja Leedus on kasutuses kohti, kuhu saab maanduda, rohkem kui meil. Ja kui laiemalt vaadata, siis kogu Euroopas lendamine üha hoogustub. Eesti eralennunduse madalseisu ilmestab asjaolu, et kuigi igal aastal läbib erapiloodi koolituse vähemalt kümmekond inimest, siis paari aasta pärast osa neist litsentsi enam ei pikenda. Põhjuseid võib olla mitmeid, olulisem ilmselt huvi kadumine või see, et pole lennukit, millega lennata. Sest ainuüksi kursustest ei piisa, et tunnetus ja oskused säiliksid, selleks peab ikka regulaarselt lendama.
Regionaalne lennuväli avardab piirkonnale juurdepääsu
Ken Koorti sõnul tuleb regionaallennundusest rääkides silmas pidada, et see ei hõlma mitte ainult Eesti sisemaist lendamist ja siinsete erapilootide tegevust, vaid lennundust Balti riikides ja Skandinaavias laiemalt. Oluline roll on regionaalsetel lennuväljadel ja -jaamadel, sest nende olemasolu annab võimaluse Eestisse lennates tulla. Ja just selles peitub Koorti arvates oluline potentsiaal näiteks turismi arendamisel. Seni kahjuks suuresti kasutamata potentsiaal. „Võtame näiteks Narva Olgino lennuvälja. Kui seda seal poleks, oleks uks Ida-Virumaale piltlikult öeldes kinni. Jah, saab meritsi või maan- teed mööda tulla, aga õhutee regiooni oleks suletud,” iseloomustab ta. „Lennuväli annab võimaluse õhuteed mööda tulla. See mõjutab otseselt investeeringuid, millest omavalitsused on hakanud ka
Me pole siiani osanud regionaalseid lennuvälju õigetele sihtgruppidele välja reklaamida.
74
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook