Ta toob taas näiteks Olgino lennuvälja, kus kohalik kogukond, äriringkonnad ja omavalitsused on aru saanud, et lennuvälja arendamine Ida-Virumaal on mõistlik kogu piirkonna edas- pidist arengut silmas pidades. Või Tõutsis igal aastal toimuvad lennupäevad, mis on Ken Koorti hinnangul parim näide, kuidas Eestis regionaalset lennundust arendada. „Väidan, et kogu Eesti on piiri- tagusele potentsiaalsele turistile alareklaamitud ja ka turismi toetav taristu pole lõpuni välja arendatud.” Ken Koort Lennunduses peab arvestama ka kaasnevat kaudset kasu Samas tunnistab ta, et turismi arendamine ja lennunduse integreerimine sellega on pika vinnaga tegevus, kus peab arvestama, et esimesed paar-kolm aastat tuleb enamasti vaid kulusid katta ja raha juurde maksta. Edu tuleb ajapikku, sageli otsekontaktide, meeldivate emotsioonide ja rahulolutunde kaudu. „Väidan, et kogu Eesti on piiritagusele potentsiaalsele turistile alareklaamitud ja ka turismi toetav taristu pole lõpuni välja arendatud,” nendib Koort. „Midagi justkui on, aga tervikpilti kokku ei saa. Võiks olla näiteks mingi ühtne veebikeskkond, kust Soome, Rootsi, Läti ja Leedu erapiloodid ja lennuklubid saavad kogu info kätte. Ja kui hakatakse tasapisi käima, siis räägitakse ka oma tuttavatele, et kui hea kogemus Eestist saadi, kui hea oli siin vastuvõtt, milline on siinne ettevõtlus- kliima.” Oluliseks peab Koort ka seda, et regionaalsete lennuväljade arendamisse panustaksid rohkem kohalikud omavalitsused, ega jääks lootma vaid entusiastide või riigi panusele. Tema arvates ei saa piirkondlikke lennuvälju käsitleda pelgalt selle järgi, kui palju lennuraja hooldamisele kulub ning kui palju see sisse toob. Arvesse tuleb võtta ka kaudset kasu, mida lennuväli ja õhuvärav piirkonnale ning kogukonnale tagasi toob – turismifirmad saavad kliente, üritused piletiga osalejaid jne. Selline kasu on kordades suurem kui mõnisada eurot, mis muru niitmisele kulub. Vaja on nii ettevõtjate kui ka omavalitsuste riskijulgust Eraldi teemana toob Koort välja probleemi, et Eesti lennu- jaamadest on väga vähe lende väljapoole riigipiire. Sisuliselt
Piloodilitsentsi omav Ken Koort leiab, et kui inimene on piloodikoolituse läbinud, siis peab tal olema ka võimalus regulaarselt lennata, sest muidu oskused ununevad ja tunnetus kaob. toimuvad regulaarlennud vaid Tallinnast ja praegu taas Tartust. Palju loodeti Pärnule ja seal hiljuti renoveeritud lennuväljale, aga need ootused pole täitunud. Samal ajal käib Soome väikelinnades tihe lendamine nii riigi sees kui ka väljapoole. Lätis saab lisaks Riiale lennata piiri taha ka Liepajast, Leedus lisaks Vilniusele Kaunasest ja Palangast, rääkimata Soomest, kus regulaarliinid on üle kogu riigi. „Peame vaatama peeglisse, miks see Eestis niimoodi ei toimi,” leiab Ken Koort. „Pakun, et meil pole piisavalt võimekate kohtade turundust ning võimalik, et puudub ka kannatus. Et üks liin ennast sisse töötaks, kulub kaks, kolm või neli aastat. Ja keegi peab liini käigushoidmise sel ajal ka kinni maksma. Meil saab paraku raha ja pealehakkamine enne otsa, kui äri jõuab kasumlikuks muutuda,” tõdeb ta. Lennuvälja tuluteenimise allikas ei ole tema sõnul ainult lendamine, vaid palju suurem kasu kohalikule kogukonnale. Seega ei tasu meil hellitada lootust, et Eesti regionaalsed lennuväljad hakkavad ainuüksi lendamise pealt kasumit teenima.
75
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook