Liivi Tamm , Teejuhi kaasautor
Tegutsedes ühe Eesti edukama muuseumi juhina oskab Dresen end mõelda nii külastusjuhi kui ka teaduri kingadesse ning usub inimes- tele vastutuse ja vabaduse andmisesse – viimased käivad mere- muuseumis käsikäes. „Ma ei tegele mikromanageerimisega. Mere- muuseumi juhtkond ja üksuste juhid on oma ala spetsialistid ning saavad hästi hakkama. Vabadus ja vastutus on olulised nii igapäeva- töö korraldamisel, eelarvestamisel kui ka kaadrivalikul,“ tutvustab Dresen oma juhtimispõhimõtteid. „Tuleb usaldada oma kolleege.“ Praegu käib tema meeskonna igapäevatöö samal ajal nii publiku- programmi, ekspositsiooni kui ka teadustöö suunal – meremuuseu- mil on järgmiste aastate jooksul plaanis taotleda teadusmuuseumi staatust ja kui õnnestub paar eriala evalveerida, annab see võima- luse osaleda Euroopa teadusprogrammides. „Üks suundadest on kindlasti allveearheoloogia, mis tähendab ka valdkondlikku doktori- õpet. Meie teadurid on kas doktorikraadiga või seda omandamas,“ räägib ta. Sel teekonnal on olulised teaduspublikatsioonid, näiteks ilmus kommenteeritud aastaraamat kahe maailmasõja vahelise meresõjanduse teemadest. Doktoritööd on valmimas ka reisi- laevandusest ja allveearheoloogiast. Kogude hoidmine ja arendamine Mõistagi toimetatakse muuseumis järjepidevalt kogude täienda- mise nimel: „Aeg on toonud meile väga häid leide. Oleme ainuke meremuuseum, kel on olemas kaks väga suurt kogevrakki. Üks neist, Kadriorust leitu, on eksponeeritud Paksus Margareetas. Prae- gu tegeleme paar aastat tagasi Lootsi tänavalt leitud laevavraki konserveerimisega,“ on Dresen rahul. Tegelikult on ka Maasilinna laevavrakk, mis on eksponeeritud Lennu- sadamas. Selle Lennusadama suures kilehallis seisva suure kesk- aegse kaubalaeva korrastamine võtab veel mõne aasta, ent on just selline töö, millega meremuuseum kõige paremini toime tuleb. „Keskaegsete vrakkide konserveerimine, leidude mõtestamine, allveearheoloogia selle klassikealises mõttes ja ka nüüdisaegne meresõjanduse mõte, sinna juurde ka reisilaevanduse ajalugu ja kõik need teemad, mis puudutavad Vaikset ookeani ja suuri mere- sõite,“ loetleb Dresen praeguseid fookusteemasid. „Tahaksime süvitsi avada globaalsemat meresõidu haaret, kus ka Eesti maade- uurijatel ning meresõitjatel oma roll kanda. Samal ajal korraldame
Eesti Meremuuseum tähistab tänavu 90. sünnipäeva. Muuseumi juht Urmas Dresen on väärikasse vanusesse jõudnud muuseumis töötanud juba 46 aastat, neist 27 direktorina. eremuuseumis toimetamisi jagub – juubeliaastal ollak- M se külastuste arvult vabariigi tipus, järjepidevalt askelda- takse mereajaloolise kirjavara väljaandmise nimel, panustatakse teadustegevusse ning vastutatakse nii kai ääres kui ka näitusesaalis seisvate muuseumilaevade hea käekäigu eest. Hästi edenev ettevõtmine saab teadupärast alguse juhist – Urmas Dresen on väljakutseid läbi aastate julgelt vastu võtnud, tema õnnestunud eestvõtmiste pagasis on nii Lennusadama valmimine kui ka Paksu Margareeta renoveerimine. „Töö ja huviala on minu jaoks kokku saanud ning muutunud elu- stiiliks,“ tunnistab ta. „Organisatsiooni arendamine hoiabki mind käigus, ei ole sellist hetke, et nüüd on kõik tehtud ja valmis. Edasi- mineku võimalusi tuleb ise luua ning otsida. Meremuuseum on huvitavaid väljakutseid pakkunud.“ Ta lisab muigega, et tegelikult oleks muidugi saanud rahulikumalt ka võtta, ent see oleks ju igav olnud. Hea meeskond Millisel hetkel Urmas Dresen ise aru sai, et ta oma elu võib ja peab just merendusega siduma? „Kaheksandas klassis kaalusin mere- meheametit, ent selle mõttega ma kaugele ei jõudnud: esiteks ei jooksnud mul reaalained nii hästi kui oleks olnud vaja, teiseks polnud nägemine kõige parem, prillikandjana polnud meremehe kutseks tervist. Tuhin läks üle ning merekool jäi ära. Kaalusin ka ajakirjaniku elukutset, ent Tartu ülikoolis asusin õppima siiski ajalugu. Juba siis tegin mereajaloo teemadega ühilduvaid kursusetöid. Mu diplomitöö teema oli Narva merekaubandus 19. sajandi teisel poolel. Meri on mulle alati huvi pakkunud,“ tunnistab ta ning lisab, et heal meelel astub ta siiski ka laevale – merehaigus Dresenit ei murra. Suur osa juhi päevadest mööduvad siiski teadustöö ja muuseumi arendamise nimel pingutades – kõik muuseumi enam kui 90 tööta- jat astuvad selle nimel ühte jalga. „Meeskonda on vaja inimesi, kel on uudishimu elu vastu, kes tahavad ise areneda ja organisatsiooni edasi viia,“ usub Urmas Dresen. „Ma arvan, et inimesel peab olema huvitav töötada. Jah, ka palk on mõis- tagi oluline, ent töö sisu peab huvitama. Seejuures ei pea tingimata merd piiritult armastama, ent enamasti see juhtub ühel hetkel niikuinii, kui töö on põnev.“
Organisatsiooni arendamine hoiabki mind käigus, ei ole sellist hetke, et nüüd on kõik tehtud ja valmis.
9
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook