sõlmis välisfirmadega lepingud Stockholmi–Tallinna ja Riia–Tallin - na liinide avamiseks, siis puudusid neil vahendid nende teenindami - seks. Aeronaut leppis omakorda kokku lennuväega, et see teenin - daks lendusid ja Aeronaut maksis selle eest. Sõjajärgsel vaesel ajal olid sellised nn säästusummad lennuväele väga olulised nii ajateenijate kui ohvitseride olmetingimuste parandamiseks. Osteti spordivahendeid, sööginõusid, telliti ajakirjandust lugemislaudadele jms. Kuid juba samal aastal leidis aset ka esimene sündmus, mis kahe asutuse vahel pingeid tekitas. 5. juuni 1921 kuupäevaga on datee - ritud Jakob Tillo ettepanek lennuväe reorganiseerimiseks. See oli kirja pandud sõjaminister Jaan Sootsi palvel, kellele Tillo seda juba varem suuliselt esitanud oli. Ettepaneku järgi jääks lennuväest rahu ajal alles vaid lennuroodu juhtkond, lennubaas (kus oleks kõik lennuvarustus) ning lennukool (kus toimuks lendurite, vaatlejate ja muude spetsialistide ettevalmistus). Lennusalgad formeeritaks vaid sõja korral, milleks võetaks lennubaasist lennukid ning mehitataks need lennukoolis väljaõppinud personaliga. Aeronaut pakuks lenduritele praktika võimalusi ning vajaduse korral võiks ka ise lendureid ette valmistada. Ettepanek liikus ministeeriumist sõja - vägede staapi ja sealt muidugi lennuroodu ülema August Steinbergi lauale, kes sellele emotsionaalse ja eitava vastulause kirjutas. See oli juba teine kava peale Vabadussõja lõppu, mis oli sisuliselt lennuväe likvideerimise kava. Hoopis teistest seisukohtadest lähtuv lennuväe enda koostatud arengukava valmis 1922 ja kinnitati järgmisel aas - tal. Tillo kavast peale nägi lennuvägi aga Aeronauti pigem konkuren - dina riigi pakutavatele ressurssidele, kui reservi ja täiendusena. Samal 1921. aasta sügisel hakkas Tallinna ja Riia vahel ühendust pidanud Aeronaudi lennuk ööbima Tallinnas, kasutades selleks lennuväe angaari Lasnamäel. Ka see ei meeldinud lennuväele, sest seetõttu pääsesid saksa lendurid ligi ka Eesti lennuväe lennukitele ning said infot nende seisukorrast. Konflikt jõudis avalikkuseni 1924. aastal, mil Aeronaut asus Königs - bergi–Memeli–Riia–Tallinna–Helsingi–Stockholmi liini teeninda - ma Põhja-Euroopa õhusõidu liidu koosseisus (sks k Nord-Europa Union ). Mäletatavasti valiti Robert Holst liidu direktoriks ning selle juhatuse asukohaks sai Tallinn. Seetõttu asus siin tööle mitu saksa
Läti õhusõidu aktsiaseltsi Junkers F.13 B-LATB on arestitud Lasnamäe lennuväljal. 1924. a suve - hooaeg, kuid sündmuse täpne kuupäev ning aresti põhjus on hetkel teadmata. Lennuväe ohvitser on pannud lennukit valvama püssiga tunnimehe . L endur ja mehaanik poseerivad . F oto tegi ilmselt mõni Nord-Europa Unioni ametnik, et sündmus jäädvustada. ma algaastail sõltus reisilennundus vägagi riiklikest toe - O tustest. Seda toetati mitmel põhjusel, millest mitte viimasel kohal ei olnud riigikaitse huvi. Eralennundus pidi olema ka riigikaitse reserv ning laiendus. Eriti ilmekalt väljendus see Saksa - maal ning teistes sõja kaotanud riikides, kus Pariisis sõlmitud rahu - lepingute tingimustega olid lennuväed keelatud. Eralennundus oligi kogu lennundus ja Saksa riik toetas seda heldelt, tehes konkurentsi - võimelisemaks juba olemasolevate transpordiliikidega. Suuremal või vähemal määral toetasid eralennunduse arengut aga praktiliselt kõik riigid. Erandiks ei saanud olla ka Aeronaut. Lubati ju kontsessioonilepingut sõlmides, et piletihinnad on samas suurusjärgus teiste Euroopa lennuliinidega. Kui aga teised lennuliinid lendasid toetustega, siis Aeronaut ei oleks kuidagi saanud pakkuda sarnaseid hindu ilma toetusteta. Kuigi Aeronaudi asutajate seas oli mitu riikliku taustaga isikut ( täna - päeva terminoloogiat kasutades ) ning tegijate seas endised lennu - väelased – tegemist oli eraettevõttega, mille asutamine ei olnud riigi ega lennuväe algatatud. Algul ootasid riigiametid isegi ettevõtte panustamist asjades, mis mujal tehti riigi või omavalitsuste rahaga. Nagu näiteks tollikontrolli sisseseadmine lennuväljal. 15. septembril 1922 pöördus Aeronaut esimest korda valitsuse poole palvega saada riigieelarvest toetust. Rahaministri ettepanekul lükati toetuspalve tagasi, kuid peeti võimalikuks anda Aeronaudile Eesti Pangast kümne aasta peale viis miljonit marka protsendita laenu, kusjuures intressikohustus jäi riigile. Teedeministeeriumi eelarvesse võeti selle katmiseks 450 000 marka, mida siis loeti riigi toetuseks õhusõidu edendamisele. Laen aitas Aeronaudil finantsee - rida alustuskulusid, kuid võlg on paraku võõra oma. 8. novembril 1923 pöördus Aeronaut uuesti valitsuse poole palvega toetuse saamiseks. 27. veebruaril 1924 otsustas valitsus võtta 1924. a erakorralisse eelarvesse 10 miljonit marka toetuse maks - miseks Aeronaudile. Kuna tegemist oli päris suure summaga, siis maksti seda välja osade kaupa. Aeronaut oli saanud kätte poole lubatud toetusest, kui puhkes esimene avalik konflikt lennuväega.
Aeronaut oli saanud kätte poole lubatud toetusest, kui puhkes esimene avalik konflikt lennuväega.
* * *
Suhted Aeronaudi ja lennuväe vahel olid seni avalikkuse ees olnud korrektsed, kuid pinged olid tekkinud juba 1921. aastal. Kui Aeronaut
55 111
TEEJUHT / NR 1 3
Powered by FlippingBook