ÕHK
asutamist. Ühel nõul oldi vaid selles, et Eesti lennuühendusi ei tohiks välisfirmade hooleks jätta.
vajalikuks, riikliku või sega-lennuettevõtte loomist mitte. Aeronaut pidi esitama kava, mis tingimustel ta saaks lendusid jätkata. Aero - naut esitas oma ettepanekud 13. juunil. Sooviti veel samal aastal kaks miljonit marka tegevustoetust lennukite kindlustamiseks ja amortisatsiooni katmiseks. See oleks võimaldanud kohe asuda lendama Tallinna–Helsingi liinil. Tallinna–Riia liinil ühenduse taasta - miseks oleks kõigepealt tulnud rajada lennuväli. Selleks oli Ülemis - tel plats juba valmis vaadatud ning linna ja sõjaministeeriumi kasutuses olnud maad loodeti saada tasuta. Vaja oleks olnud veel välja osta Wagneri pärijate käes olnud maatükk, mille maksumu - seks hinnati kolm miljonit marka ning lennuvälja kordaseadmise kuludeks 3,5 miljonit marka. Samuti sooviti, et riik ostaks selle liini teenindamiseks uue lennuki – esialgu ühe 8-kohalise lennuki hinna - ga 7,5 miljonit marka (ilmselt peeti silmas Fokker F.VII, R. Holst külastas veidi varem samal aastal Fokkeri tehast). 7. septembril 1927 esitas teedeminister vabariigi valitsusele ette - paneku eraldada sel aastal lisaeelarvest kaks miljonit marka toetust Aeronaudile ning järgmise aasta eelarvest toetada eralennuasjan - dust ligi 12 miljoni margaga. Toetus läheks uute lennukite muretse - miseks (7,5 miljonit marka) ning lennuvälja rajamiseks (4,5 miljonit). Edaspidi kavatseti selline toetus teha iga-aastaseks. 30. septembril 1927 toimus riigivanem Jaan Teemanti juures koos - olek, millest võtsid osa veel raha- ( Leo Sepp ), teede- ( August Ke - rem ) ja sõjaminister ( Nikolai Reek ) ning riigikontrolli esindaja. Arutusel oli Aeronaudi toetus. Lennuliikluse toetamist peeti põhi - mõtteliselt vajalikuks, kuid selle suurust ei suudetud otsustada. Teede- ja sõjaministeeriumitele tehti ülesandeks teha vastavad kalkulatsioonid. Sooviti võrdlusi, kui palju läheks maksma toetus eraseltsile, kui palju riikliku lennuliini sisseseadmine ja kui palju riikliku lennuliini tegevus koostöös välismaiste lennuseltsidega. Teedeministeeriumi juures kogunenud komisoni soovitus riigivane - male oli, et riik võtaks Tallinna–Riia ja Tallinna–Helsingi liinide pida - mise oma kätte. 9. jaanuaril 1928 toimus juba uue riigivanema Jaan Tõnissoni juures nõupidamine samas küsimuses, kus osalesid raha- ( Anton Teetsov ), teede- (A. Kerem) ja sõjaminister (N. Reek) ning Aeronaudi esindajana R. Holst. Aeronaudile teatati, et toetust ei maksta. Talvisel hooajal võib ta veel Tallinna ja Helsingi vahel lennata, kuid suvest hakkab riik ise lennuühendusi korraldama. Teedeministeerium võttis 1928/29 riigieelarvesse 184 000 krooni (vahepeal oli saanud uueks rahaühikus kroon, 1 kroon = 100 marka), millest 25 000 oli määratud lennuvälja maa-ala võõrandamiseks ja planeerimiseks, 20 000 krooni angaari, vahimaja ja kontori ehitami - seks, 75 000 krooni reisilennuki muretsemiseks ning 64 241 krooni korralduskuludeks. 60 000 krooni loodeti saada liinipidamisest tulu. Riigikogu eelarvekomisjoni teedeministeeriumi alamkomisjonis jäeti need summad eelarvesse. Arutelu käigus avaldati küll arva - must, et lennuliinide riigi kätte võtmine ei pruugi kõige arukam olla. Kaaluda tasuks siiski ka eraseltsi toetamist või sega-aktsiaseltsi
Eelarvekomisjonis aga kärbiti lennuühendustele mõeldud summa - sid. Arvati välja lennuki ostmiseks mõeldud ning korralduskulud. Leiti, et riik ei peaks lennuühendusi korraldama. Eelarvesse jäeti vaid lennuvälja asutamiseks ette nähtud raha. Samas ei lisatud eel - arvesse aga toetust Aeronaudile, kes seetõttu ikkagi ei oleks saanud lendama hakata.
* * *
1928. a avati Helsingi ja Tallinna vaheline talvine lennuühendus taas 19. jaanuaril ning lennuväljana kasutati jälle Ülemiste järve jääd. Soome laht oli suuremas osas nõrga jääkattega, kuid lahe keskel oli veel jäävaba riba. Selle ületamiseks tõusid lennukid tavalisest kõrge - male, et mootoririkke puhuks planeerimiseks kõrgust oleks, või tegid taas ringi ida poole, kus jääkate tugevam. Kuna laevad liikusid samal põhjusel veel sageli ning kiiresti, siis oli algul reisijate huvi väike. Esimese lennuga tõi Aero OY Soomest vaid posti, tagasi Helsingisse lendas Poola diplomaatiline kuller ning post. Päevade edenedes kasvas lahel ka jääkate ning kadus vajadus ringe teha ja jäätumata ala ületamiseks suurde kõrgusesse tõusta. Samuti hakkasid laevad harvemini käima ning nende reisiaeg kasvas 10–12- tunniseks. Jaanuari lõpust lendasid Aero ja Aeronaut vaheldumisi. Lennupilet maksis 42 krooni (450 S oome marka) üks ots ja 75 krooni (800 marka) edasi-tagasi. Lahtise vee tõttu oli aga tihti udu ning neil päevil lendamine võimatu. Jaanuaris toimusid lennud viiel päeval, veebruaris 14 päeval. Märtsi alguses (kui algasid ilusad päikeselised ilmad ning udud lõppesid) lendas vähemalt kaks lennukit päevas mõlemas suunas. Lennu - plaani järgi tegid nii Aero kui Aeronaut mõlemad ühe edasi-tagasi lennu. Reisijate rohkusel tehti vajadusel lisareise. Aerol lendas K-SALE ja Aeronaudil E-15. 18. märtsil 1928 korraldas Aeronaut viimast korda lõbulende. Len - nud startisid mererannas restorani Kajak juurest, ringsõit üle linna maksis kuus krooni. Tallinna–Helsingi liinil lõppesid lennud 1. ap - rillist.
* * *
1928. a märtsis külastas Riiat ja Tallinna t Derulufti esindaja Kliker - mann. Eelmise aasta eeskujul kavatseti Riiat kasutada vahepeatu - sena Moskva liinil. Uue liinina oli aga plaanis Riia–Tallinna–Lenin - gradi liin. Eelmise aasta kogemuse põhjal arvati, et Tallinn on parem vahepeatus Helsingiga ühenduse pidamiseks kui Helsingi–Riia otselennud mere kohal. Samuti oleks siis Leningradist tulnud reisi - jatel võimalus jätkata lende ka üle Helsingi Stockholmi ja mujale. Siiski oli ka varuplaan Riia–Leningradi ühendus luua Pihkva kaudu. Deruluft pöördus R. Holsti kaudu teedeministeeriumi poole, et nende lennukitel lubataks kasutada Lasnamäe lennuvälja. Teedeminister pöördus omakorda sõjaministri poole, kuid vastus oli eitav.
116
TEEJUHT / NR 1 3
Powered by FlippingBook