3. aprillil küsis teedeminister valitsuselt Derulufti kahele saksa ja kahele vene lendurile Tallinnas maandumise luba. Lennuplatsi asukoht ei olnud veel teada: kui luba antakse, siis otsitakse Tallinna lähistel suurem plats, mis on võimalik kerge vaevaga korda saada. Valitsus andis põhimõttelise nõusoleku ning volitas teedeministrit Deruluftiga läbi rääkima ja lepingut sõlmima. Leping Deruluftiga liini lubamiseks allkirjastati 6. juunil. Deruluft alustas Riia–Tallinna ja Leningradi–Tallinna lendudega juba järg - misel päeval. Mõlemast suunast pidid lennukid saabuma umbes kümneks Tallinna, kus siis vahetati reisijaid ja posti. Tunnise peatuse järel asuti tagasiteele. Lennuväljaks sai Deruluft Tallinnast umbes 12 km eemal Nehatu vallas asunud endise Nehatu mõisa karjamaa, mis oli Tallinna linna omand. Platsile rajati vaid ajutine puidust teenistushoone ning seda tasandati lennukite maandumiseks sobi - vaks. Tallinna–Helsingi liinil hakkas 30. aprillist 1928 ühendust pidama Aero OY. Algul kasutati Tallinnas Aeronaudi lennusadamat, kuid selle asukohta ei peetud sobivaks, sest maanduda sai vaid ühes suunas. 1927. a mais seal ebasoodsa tuulega maandudes kukkus alla Aero OY esimene lennuk K-SALA ja purunes. Nii reisijad kui lendur vajasid haiglaravi, lennuk tuli maha kanda. Tallinna linnalt küsiti luba ka suvel Ülemiste järve lennuväljana kasutada ning see saadi. Järve äärde filterveevärgini viiva tee kõrvale püstitati kerge reisijatehoone, sellest laudtee järveni ning lennusild. 26. juunist hakkasid Aero lennukid maanduma Ülemiste järvel. Seega rakendus hoopis neljas mitte-soovitavaks peetud plaan – lennud üle Tallinna jätkusid välisfirmade lennukitega. Samas oli see riigieelarvele kõige vähem koormav – ka lennuvälja rajamiseks ette - nähtud raha sai maha tõmmata. Teedeministeerium siiski jätkas riikliku lennuvälja asutamise protsessi. Veel sama aasta augustis kinnitati tulevase lennuvälja territooriumiks Dvigateli tehase ning Mõigu kanali vahele jääv Tartu maantee äärne maa-ala ning vesi - lennukite tarbeks sellega piirnev Ülemiste järve pind. Maade soeta - 1 mise ning lennuvälja ehitamisega läks veel aga aastaid. AS Aeronaut kuulutas 1928. aasta kevadel välja pankroti. Järgnenud läbirääkimiste tulemusel loobus riik toetuse tagasinõudmisest ning laenu- ja maksuvõlad kustutati Lasnamäel ning sadamas asunud kinnisvara eest. Vallasvara jäi osanikele muude võlgade katmiseks. Junkersi lennukid müüdi juba kevadel tagasi Saksamaale ning need lendasid taas Tallinna Derulufti liinil vene registritunnustega RR-40 ja RR-41. 1929. aasta veebruariks olid ka muud võlad tasutud, veel järelejäänud varad (lennukite varuosad, Lasnamäe angaaris hoiul olnud kahe Sablatnig ja ühe LVG lennuki kered jms) loodeti maha müüa ja vähemalt osaliseltki ka aktsionäridele nende osamaksud hüvitada. Lennukite kered müüdi mitme ebaõnnestunud oksjoni järel 1929. aasta septembris (tolle aja ajakirjanduse hinnangul) küttepuude hinna eest. Osanikele jäid vaid tühjad pihud.
Robert Holst esindas Derulufti läbirääkimistel riigi ja Tallinna linnaga lennulubade ja lennuvälja saamisel ning esimesel aastal ka lendude korraldamisel. Aeronaudi likvideerimise järel ta enam lennundusäris ei osalenud. Jüri Ots asus Aeronaudi likvideerimise järel elama oma Vabadus - sõja-aegsete teenete eest saadud tallu ning pühendus järgnevail aastail põllumajanduse arendamisele – muuhulgas asutas ühe esimese kalkunikasvatuse Eestis. Nikolai Vehlmann läks juba 1927. a Aero OY teenistusse ning jäi selle esindajaks Eestis kuni AS Eesti Avio asutamiseni 1937. a, mis võttis üle enamuse välismaiste lennuliinide esindamise. Lendureist pidi Harald Stunde Aeronaudist lahkuma juba peale 1926. a toimunud õnnetust, kui E-13 purunes ja talle ei jäänud enam lennukit. Saksa pilootide soovitusel läks ta seepeale Lõuna-Amee - rikasse ning leidis teenistust algul Boliivias, hiljem Brasiilias, kus lendas talle tuttavail Junkersi lennukeil. Tõustes Brasiilia lennufirma Varig peapiloodiks ( chief pilot ) ning presidendi lenduriks. 1938. aas - taks oli ta läbinud õhus miljon kilomeetrit. Hukkus 1942. aastal lennuõnnetuses Varigi Ju 52 lennuki roolis. Peeter Olt läks 1928. a tagasi lennuväkke ning sai lennubaasi kontroll-lenduriks, kelle ülesandeks oli kõigi remonditud ja uute kokkupandud lennukite esimeste lendude sooritamine. Konstantin Kursmann sai Derulufti Nehatu lennuvälja ülemaks, see - järel speditsioonifirma A. J. Trankmann ja Ko esindajaks Ülemiste lennuväljal (korraldades seal Derulufti ja Aero OY lende) ning Eesti Avio moodustamisel selle firma esindajaks samas ja sama üles - andega.
J. Ots, P. Olt ja K. Kursmann kohtusid uuesti 1939. a AS Ago teenis - tuses.
AS Aeronaut kuulutas 1928. aasta kevadel välja pankroti. Järgnenud läbirääkimiste tulemusel loobus riik toetuse tagasinõudmisest ning laenu- ja maksuvõlad kustutati Lasnamäel ning sadamas asunud kinnisvara eest. Vallasvara jäi osanikele muude võlgade katmiseks.
* * *
1 Vt. Toomas Türk, “Ülemiste lennuvälja sünnilugu”, Teejuht nr 8, 2023, lk 110–113.
55 117
TEEJUHT / NR 1 3
Powered by FlippingBook