Uno Laur
Ilmselt oli see suur juhus, et pärast merekooli lõpetamist minu meretee Kaug- Ida avarustele suundus, kus mul tervelt üheksa pikka, rasket ja seiklusrikast aastat veeta tuli. Käesolevas kirjatükis olen püüdnud tollaseid meresõidu - mälestusi ja olupilte nendest aastatest lugeja ette tuua. (lk 5) Mere kutse anaema, kuuldes minu mereleminekukavatsustest, hoiatas V varakult, et merel pole oksa, kust kinni võtta, kui jalgealune kaduma hakkab. Aga mina, hoolimata vanaema hoiatus - test, tahtsin saada meremeheks. Sellele hakkasin mõtlema juba algkoolipäevil, kui õppisin viiendas klassis. Ajendiks said Johan Pitka mälestusteraamatud, mis mulle mingil moel kätte juhtusid. Lugesin nad kõik õhinaga läbi. Pean lisaks märkima, et see oli 1940/41. õppeaasta ja Vene esimese ängistavalt kurjakuulutava okupatsiooni tingimustes oleksid Pitka teosed pidanud olema juba raamatukogudest kõrvaldatud, ometi mängisid nad minu elukutse valikul määravat rolli. (lk 7)
Merepraktikatunnis .
Aurulaev „Vaga“ .
--------
Kooli lõpetades sai meist Tallinna Merekooli esimene pealesõja - aegne lend. Teadaolevalt on enne meid selle kooli lõpetanud 21 kaugsõidukaptenite lendu. Viimane neist 1944. aastal. Nendega me ennast võrrelda ei saanud, sest need mehed olid aastaid merd sõitnud ja said kooli lõpetades tõelised kaugsõidukapteni diplomid, meie vaid kaugsõidutüürimeeste haridusdiplomid, millega vahetut meresõiduõigust ei kaasnenud. Oma töödiplomid pidime alles higi ja vaevaga välja sõitma. (lk 15) Teekond Kaug-Itta „Sina lähed Kamtšatkale!“ hüüdis mulle juba kaugelt pinginaaber Olev Kaljuvee , kui ühel 1950. aasta kevadiselt kaunil aprillipäeval Tallinna Merekooli juurde sammud seadsin. Kamtšatkat teadsin vaid kaardi järgi, ega olnud mul aimugi, mis see Vaikset ookeani ja Ohhoota merd lahutav poolsaar endast kujutas, veel vähem oskasin ette arvata sealseid töö- ja meresõidutingimusi. Nüüd aga, täiesti ootamatult, terendas silmapiiril perspektiiv siirdu - da kodust kaugele, sõna otseses mõttes maailma äärele, pealegi polnud minult keegi küsinud, kas ma üldse soovin sinna minna. Mõne päeva pärast saingi merekooli ülemalt sama suunamiskirja jälle tagasi, kus Eesti Riiklik Merelaevandus oli maha kriipsutatud ja selle asemel ilutses Kamtšatka-Tšukotka Riiklik Merelaevandus. (lk 18)
Aurulaev „Vaga“ Aurulaevade „Vaga“ ja „Võtšedga“ ehitamist oli alustatud Lenin - gradis juba enne sõda. Valmis jõuti teha vaid laevakered, siis tuli sõda peale. Mõlemad laevahakatised vedelesid kõik sõja-aastad ja veel mõned lisaks pärast sedagi, Neeva ääres madalal kaldanõlval. Siis pukseeriti nad viimistlemiseks Ida-Saksamaale ja nüüd oli a/l „Vaga“ jõudnud Vaikse ookeani vetele. Laeval oli Balti Laevastiku Riikliku Merelaevanduse laevapere. Petropavlovskisse jõudes võtsi - me laeva oma hoole alla ja vastutusele. Kamtšatka laevandusel ei olnud kohe kõiki vajalikke inimesi vakantsetele kohtadele panna ja sellepärast sõitsid mõned Leningradi mehed koos meiega veel mitu kuud piki Kamtšatka rannikut. (lk 57) Vesi Aurulaevadele on vesi vajalik, nagu veri inimorganismile. Ilma mageda veeta oleks aurulaev nagu surnud, ja veevaru lõppedes tuleb kustutada katelde kolletes tuli ning laev muutub peagi liikumisvõimetuks, külmaks teraskolossiks, olgu punkrisütt kuipalju tahes. Merevett ei tohtinud kateldele ligigi lasta, sest see mõjunuks nendele otse laastavalt. Aurukateldesse sattumisel kataks mere - sool kiiresti kõik küttepinnad tihke, raskesti eemaldatava kihiga ja katla töövõime kaob sootuks. Kaug-Ida merevee soolsus ületas 30 promilli, teisisõnu 3 protsenti, kuna meie Läänemere veesoolsus
3 7
TEEJUHT / NR 1 3
Powered by FlippingBook