VESI
vaid viie promillini ehk poole protsendini küünib. Kaug-Idas jälitas meid veepuudus kõik need aastad, mil sealsetel vetel seilasin. Ei tea nimetada ühtki N Liidu Kaug-Ida sadamat, kust olnuks vett vabalt võtta, eriti talvisel ajal. Peale Nagajevo sadama, Ohhoota mere põhjarannikul. Meie „Vaga“ kaks aurukatelt tarbisid käigus olles iga päev keskmiselt 30 tonni magevett. Vaatamata sellele, et peamasinast, elektrigene - raatoritest ja muudest abimehhanismidest läbi käinud aur uuesti veeks kondenseeriti, tuli iga päev umbes taoline kogus magevett miinusesse kirjutada. Igal hommikul peilis tsimmermann kõik laeva topeltpõhja veetankid, vöör- ja ahterpiigi ning tõi oma mõõtmis - tulemused komandosillale. Juhul kui veekulu tavalisest suuremaks osutus ja laev parajasti kuskil Ohhoota mere talvises jääs ristles, puhkes vältimatu sõnasõda kapteni, vanemtüürimehe ja vanem - mehaaniku vahel, mis vahel üle terve laeva kajas. Ega need tankide peilimised kõikuvas laevas pruukinud alati täpsed olla ja sellest võis tuleneda ka mõnel päeval ülemäärane veekulu näit. Ometi oli vee pärast pahandust ja arusaamatusi alailma. (lk 135) Jää Noil aegadel, millest meil siin jutt jookseb, jagus teavet jääolude kohta üpris napilt. Peamiselt pidime toetuma oma kogemustele ja heale õnnele. Jäämurdeteenistus kui niisugune puudus täielikult, kui mitte mainida Vladivostokki, kus Kuldsarve lahel tegutses väike jäämurdja, ja teiste Kaug-Ida väheste sadamate puksiire, mis sadamavetel laevateid sõidukõlbulikena püüdsid hoida ja laevu sildumisel abistasid. Ohhoota merele suundudes polnud tavaliselt sealsete jääolude kohta suurt midagi teada, kui mitte arvesse võtta mõne seal parasjagu seilava kapteni raadio teel antud juhuslikku infot. (lk 153)
Jääst läbimurdmine .
„Sigar“.
Pidevalt tuli otsida nõrgema jääga kohti ja lahvandusi, et mingilgi viisil edasi pääseda. Nüüd polnud enam pidevast edasiliikumisest juttugi. Meie „Vaga“ tömp kere kiilus ilmast ilma jäässe kinni ja heal juhul suutis täis-tagasikäik laeva liikuvuse jälle taastada. See tähendas, et laev pidi kinnijäämiskohast küllaldasele kaugusele taganema ja siis maksimaalset edasikäiku arendades, uuesti jääd rammides, läbimurret katsetama. Sellisel viisil olime võimelised mingil määral siiski edasi liikuma. (lk 155) „Sigar“ Lazarevi neeme sadamat külastasime hiljemgi. Nüüd kasutati seda metsamaterjali, peamiselt palkide väljaveoks. Samal ajal valmistati seal ka „sigareid“. Nii nimetati palgiparvi, mis olid kohandatud merepukseerimiseks ja mis oma vormilt meenutasid suuri sigareid. „Sigari“ koostamiseks kasutati selleks ettevalmistatud puidust vormi, mida „hälliks“ kutsuti. Sellesse sigarikujulisse vormi laotud palgid köideti kokku sobivate taglasetrossidega ja pingutati talreppidega. Kuna „sigar“ võis mahutada kuni 2000 kuupmeetrit metsamaterjali ja pikkus ulatuda ligi saja meetrini, olid ka „hälli“ mõõtmed vastavad. Sellist metsamaterjali vedu, võiks öelda parvetamist, kasutati tollal Kaug-Ida vetes laialdaselt. Lazarevi sadamast saimegi sleppi just sellise 2000-kuupmeetrise, jalgpalli -
--------
Esimese lossimispaigani, mis oli vist Ust-Bolšeretsk, suutsimegi me sel viisil oma laeva läbi ühtlase, õhukese jäävälja suruda. Kuid Ohhoota merel ei kesta vaiksed ilmad nädalate kaupa, eriti talvisel ajal. Juba esimene tugevam tuul lõhkus kogu selle sileduse. Jää rüsistus ja järgnevad pakaselised ilmad liitsid jääkuhilad omavahel noore jääga, mis rüsidevahelistele lahvandustele kiiresti kaane peale tõmbas. Meresõidutingimused olid korrapealt kardinaalselt muutunud. Sirge kursi pidamisest ei tulnud enam midagi välja.
Teavet jääolude kohta jagus üpris napilt. Peamiselt pidime toetuma oma kogemustele ja heale õnnele. Jäämurdeteenistus kui niisugune puudus täielikult.
38
TEEJUHT / NR 1 3
Powered by FlippingBook