Pidulik koosviibimine Rostockis mootorlaev Loksa üleandmise puhul 1959. a.
Kapten Feliks Voolens elutoa laua taga 1960. aastal.
sõita Loksal koos kapten Voolensiga. Ootamine tasus end ära. Ühel kaunil maikuu päeval, kui Loksa oli jälle Tallinnas, lõi taevas mu pea kohal klaariks, sain suunamise laeva. Ma ei tea, kas siin oli mängus minu kaitseingel või oli selleks kapten Voolens. Kui juba laevas olin ja laev merele läks, oli kergendus suur ja kogetud vintsutused ununesid peagi. Oli suur nauding jälle täie rinnaga mereõhku sisse hingata, kui sadama tuled ja Viimsi siht ahtri taga kaduma hakkasid. Töötasin laevas madrusena ja vanemmadrusena, lisakohustuseks laeva toidulao eest hoolitsemine. Reisid viisid meid koduvetest ka kaugemale, Mustale merele ja Vahemerele. Albaanias Durrese sada- mas jäime poliitilise võitluse hammasrataste vahele ja laev oli kuu aega arestitud. See oli hetk, kui poliitilised suhted NSV Liidu ja Albaa- nia vahel läksid tuliseks ja ka tulistamisest ei olnud asi kaugel. 1962. aastal iseseisvusid paljud Aafrika riigid ja Eesti Merelaevan- dus sai ülesande alustada kaubavedu nende riikide ja Tallinna sadama vahel. Esimeste laevadena läksid teele Mahtra ja Loksa. See oli minu esimene reis tüürimehena ja viimane reis kapten Voolen- siga. Sõitsin Aafrika vahet juba teiste laevadega kolm aastat, kuni 1965. aastal ootas ees töö valgetes laevades. Avasime Tallinna– Helsingi liini. 1966. aasta mai alguses olin juba vanemtüürimehena Vanemuise sillal, kui kõik sadamas olevad laevad saatsid oma viledega viimsele teekonnale kapten Feliks Voolensit.
oli mulle muidugi suur au ja ka suur rõõm. See tähendas sisuliselt suunamist Eesti Merelaevandusse, kus töökohti jagus vähestele meist. Olin saanud endale isaliku mentori, kes ilmselt mõjutas mu edasist saatust. Lõpetasin merekooli cum laude ja saingi suunamise Eesti Mere- laevandusse. Laevandus allus otse Moskvale, s.t NSV Liidu Mere- laevanduse Ministeeriumile. Nagu viimase praktika ajal kokku lepi- tud, oodati mind tööle meie lipulaevale Loksa. Kapten Voolens oli omalt poolt kõik kokku leppinud, aga tuli välja, et kapteni vägi ja võim ei ulatunud piisavalt kaugele. Selles süsteemis oli teisi ja tuge- vamaid jõude, mis tegutsesid varjatult aga see-eest jõuliselt. Kui jaanuaris hakkasin personaliosakonna uksi kulutama, ilmus teele igasugu viivitusi ja takistusi. Istusin reservis. Ootasin oma laeva ja käisin sadamates seisvatel laevadel vahis, et merelt tulnud mees- tele puhkust anda. Kui Loksa jälle Tallinnasse jõudis ja hakkasin end laeva sättima, tuli takistus sealt, kust kuidagi oodata ei osanud. Nimelt, läbides meditsiinilist komisjoni, leidis neuropatoloog, et mul sõrmed värisevad, tuleb veidi puhata ja närve ravida. No selline üllatus võib tõesti närvid tuksi keerata! Seekord läks mu unistuste laev reisi ilma minuta. Käisin põhjuseid uurimas ka ühe vanema kõhuka papi Mihhailovi juures, kes tegeles viseerimisega, et saada selgust oma saatuse kohta. See seltsimees teadis meie kohta roh- kem kui me ise. Uss oli kusagile munenud. Mingit selgust ei saanud ma ka tema käest, pigemini sisendas see visiit ebakindlust ja ängi. Selle visiidi kuupäev jäi aga hästi meelde – see oli 12. aprill 1961, just siis lendas kosmosesse Juri Gagarin. Mõtlesin juba kalurikolhoosi minna, aga ei tahtnud kergekäeliselt loobuda heast võimalusest
39
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook