VESI
kirjavahetajaliikmeid nii kodumaalt kui ka väliseestlaste hulgast.“
Töökorraldusest 1983. a otsustati, et hakatakse koos käima kord kuus Eesti Meremuuseumi väravahoones („kangi peal“). Kui oli vaja midagi kiiresti läbi arutada, tuldi kokku tihedamini või peeti nõu väikse- mates gruppides. Näiteks 1985. a peeti 24 koosolekut.
Pidevalt tegeleti oskussõnade tõlkimise ja uute väljamõtlemi- sega ning soovituste andmisega.
Vanema ENE (ilmunud alates 1968) autorite hulgas polnud ühtki keelekomisjonlast. 1983. a aprillis saadeti ENE peatoime- tusele ettepanek lisada märksõnu ja sellele pöördumisele saadi positiivne vastus Ludmilla Raudtitsilt, kes oli toimetuse vastu- tav toimetaja, peatoimetaja (Gustav Naan) asetäitja. Esialgu hakati märksõnastikku läbi vaatama tähestiku järjekorras. Peagi sai selgeks, et töö oleks tõhusam, kui jagada ülesanded valdkonniti. Esimestena said oma nimekirjadega valmis H. Kuivjõgi purjetamise, M. Õun meresõjanduse ja A. Luige hüdrograafia alalt. 1985. aastal ilmunud uue ENE ⁶ I köites oli komisjoni liikmetest autoreid kaheksa, hilisematesse köide- tesse andsid oma panuse kõik komisjoni töös aktiivselt osale- nud. Sama aasta sügiseks oli mereleksikoni (MerLe) idee saanud prioriteetseks. 1984. aasta jaanuaris tehti B. Paole ja R. Naberile ülesandeks eelnevate põhjalike arutelude alusel projekt kokku panna. 21. veebruari koosolekul võis U. Laur teatada, et nõu- pidamisel kirjastuses Valgus otsustati, et ollakse põhimõtte- liselt nõus leksikoni välja andma üheköitelise, ca 50poognali- sena. Esmajärjekorras hakati koostama märksõnastikku ja kirjutama näidisartikleid. Kindlasti tuleb ära märkida teatme- teoste koostamise-toimetamise asjatundjaid, kes selgitasid nende koostamise põhimõtteid ja nõudeid artiklitele. Need lepiti üksikasjadeni kokku, alguses kirjutati ka prooviartikleid, mille tehniline ja keeleline vormistamine pidi olema ühtlustatud ning sisu arusaadav ka mitteprofessionaalile. Kui oli võetud kindel suund leksikonile, süüviti enam, 1984. ja 1985. aastal käisid asjatundjad korduvalt nõu andmas. Uno Ussisoo selgitas põhimõtteid leksikoni märksõnastiku koos- tamiseks ja artiklite kirjutamiseks; Lennart Meri andis ülevaade maailma leksikonidest Brockhauseni ja Britannica näiteil. MerLe koostamise põhimõtted Üldine seisukoht oli, et tunnuslauseks peaks saama „Inimene ja meri“. See peaks olema rahvuslik, kajastades ajalugu, tehnikat, keskkonda, merekaubandust, -õigust, -geograafiat, sadamaid, kalandust, sisevete laevandust jne ning kindlasti korralikult illustreeritud. Lisaks ka seda merekultuuri valdkonda, mis ei pruugi olla päris akadeemiline, kasutada vanu meretermineid, näidates ära ka paralleelvorme.
Foto: Eesti Meremuuseum
Edmund Russow joonistas täpselt ette arvukalt purjelaevade üldvaateid ja detaile. Siinne kahvli joonis selgitab ka asjatundmatule, millega on tegu. Edmund Russowi joonistus „Mereleksikoni” tarvis, purjelaeva detail: kahvel .
Uno Laur rõhutas, et raamat peaks olema tänapäevasel tasemel, milline osa oli eesti keeles põhimõtteliselt olematu, seega tuli palju oskussõnu kas välja mõelda või kohandada. Keeleküsimused Nii mereterminoloogia komisjonis kui ka merekeele nõukojas on keele- küsimused olnud arutlusel pidevalt. Käsitletud on nii õigekirja kui ka sisulisi vaatekohti. Näiteks selgitas Rein Kull alatasa nõrga-tugeva algustähe kasutamise või sõnade ühildumise põhimõtteid. Nii saigi soovitatud, et ühesilbilistel, näiteks bakk, brikk, dekk jne, võiks kasutada tugevat, vähekasutatavatel ja mitte nii kergesti muganduvatel mitme- silbilistel võõrsõnadel nagu brigantiin, barkantiin , eelistada nõrka algus- tähte. Ka meresõitjatele nii tuttav F. J. Wiedemanni 1869. a ilmunud eesti- saksa sõnaraamatuski leiduv on alates MerLest saanud kõrvale rullamine paralleelvormid slengerdamine, lengerdamine ja külgõõtsumine . Rõhutati vajadust majaka asemel hakata kasutama tuletorn, trümmi asemel ilusaid vanu sõnu lasti- või laadruum , sest ajast on igapäevaseks saanud ankru- poi, pirnvöör ja paljud teised sõnad.
Päris alguses kõlas väide, et
on kojameeste väljamõeldis, mida käil
meremehed ei kasuta. Nüüd on kasutusel
kõrval ka käil, hekk ja pära . ahtri
Enne olümpiaregatti saadeti pärast põhjalikku eeltööd kiri NSVL Sõja- merelaevastiku hüdrograafiateenistusele, et parandataks ära vead lootsi- raamatutes ja merekaartidel, kaasa arvatud Tallinna lahe kaardil, sekkuti ka Merelaevanduse laevade või Uussadama nimevalikusse.
⁶ Selleks ajaks olid Moskva nõuded rahvuslike entsüklopeediate kirjastamiseks tunduvalt leevenenud. Aastail 1990–2007 ilmus Eesti Entsüklopeedia nime all.
42
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook