„Mereleksikoni” esitlusel autogrammi ootamas. Vasakult: Reet Naber, Lennart Meri, Aarne Vaik, Eduard Hunt.
Foto: Reet Naberi erakogu
Foto: Reet Naber
Foto: Reet Naber
Uno Laur on rõõmus ja rahul.
Terminoloogiakomisjon 1998. a meremuuseumis. Vasakult: istuvad komisjoni esimees Mati Õun ja auesimees Uno Laur. Seisavad: Jüri Kask, Hugo Palk, Rein Raudsalu, Arvi Nordmann, Rein Kull, Rein Albri, Leonid Parasin, Olev Luhaveer, Jaak Sammet. Ainus naisterahvas on Malle Hunt, kes võttis üle komisjoni sekretäri vastutusrikka ameti. 1983. a otsustati, et hakatakse koos käima kord kuus Eesti Mere- muuseumi väravahoones („kangi peal“). Kui oli vaja midagi kiiresti läbi aruta- da, tuldi kokku tiheda- mini või peeti nõu väiksemates gruppides. Näiteks 1985. a peeti 24 koosolekut.
Lahing lahingulaeva pärast Kirglikum vaidlus tekkis sõjalaevade tüüpide pärast. Nimelt oli ettevalmistamisel vene-eesti sõjanduse sõnaraamat, toimetajad Vello Vare (Vabariiklik Tsiviilkaitsestaap), Heino Ernits (Valgus) ja Enn Veskimäe (KKI). 1983. a juunikuuks olid Mati Õun ja Heino Kuivjõgi selle märksõnastiku põhjalikult läbi uurinud. Puudus arvukalt vajalikke meresõjanduse mõisteid, näiteks tänapäeval nii olulised kui abilaev, (miini)traal ja -traalimine, miiniveeskja jne. Algas poleemika lahingu- ja liinilaeva , monitori ja suurtükilaeva küsimustes, kas kasutada lennuki- emalaev või lennukikandja . Meie autoriteetide üksmeelne seisukoht oli, et pole mõtet vana terminoloogiat pea peale pöörata, sest igal terminil on oma ajalugu. 28. septembril hakati omavahel arvamusi vahetama.
Teravaim diskussioon tekkis liinilaevade ja lahingulaevade arutelul. Nimelt oli NSV Liidus kasutusel läänemaailma omast erinev terminoloogia ja just nende kahe tüübi suhtes oli see,
43
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook