Foto: Eesti Maanteemuuseum
Hans Kosessoni (Autoühing Säde) Ford-T tüüpi Viljandi–Valga liinibuss umbes 1923. aastal.
mispärast ma otsuseks teinud olen esialgul, niikaua kui Läänemaa teed sillutamata, autobussid Pärnusse üle Rapla, Orgita, Märjamaa ja Pärnu-Jakobi [Pärnu-Jaagupi] käima panna ja nimelt juba homsest 19. s.k.p. peale. Esimene omnibuss sõidab Tallinnast kell 7 hommiku välja ja jõuab kella 2 paiku Pärnu, kuna teise autobusse siit kella 4 aegu peale lõunat välja sõidab ja umbes kella 11 ajal õhtu Pärnu jõuab. Väljasõit Pärnust Tallinna sünnib sellel samal ajal ja nimelt kell 7 hommiku ja kell 4 peale lõunat. Muudetud marshruti järele saab tee 15 km pikem olema, kui algul kavatsetud sõidusihi järele, mispärast siis ka sõiduhinda 850.- peale tõstma pean. Niipea kui teed Lääne- maal korda seatud saavad, saan omnibussid endise marshruti järele käima panema Teile varasemalt ülesantud sõiduhinnaga. Palun mul- le lahkesti autonumbrid ja sõiduluba 3 autobussi jaoks välja anda.“ Kümme päeva hiljem teatab Vinnal, et halbade teeolude tõttu oli ta sunnitud vähendama sõitusid liinil vaid ühe korrani päevas. Auto- ettevõtja kaebas ministeeriumile saadetud teadetes halbade tee- olude üle läbi kogu suve ja lõpetas tegevuse juba septembri algul. Chevrolet kaubamärgi autosid Eestis esindanud „autokuningas“ Vinnal hukkus ise 1928. aastal autoõnnetuses. Sageli juhtus, et teede seisundi tõttu tuli algselt kavandatud liinide marsruute muuta. 1924. aastal andis teedeministeerium August Kookile loa bussiühenduse pidamiseks Tartu ja Pala vahel üle Koo- sa, Alatskivi, Kallaste, Kodavere ning Kadrina. Sama aasta oktoobris kirjeldab mere- ja jõelaevakapteni kogemustega Kook tollast teede seisundit üsna kujukalt: „Teede seisukord on praegu kohati õige halb ja nimelt Vara tee Kilgist alates kuni 2 kilomeetrit Vara kõrtsist Tartu poole, lõppedes sealt edasi. Matjamalt kuni Koosani on tee õige halb.
Ka on tee parandus vilets, veetakse tee peal pori vana ratta raud- rehviga tasaseks, pandakse kruusa ainult silmakirjaks ehk mitte sugugi. Sookalduse mägede all pea läbipääsemata mülgas, kust tuleks tee ääres kasvav metsa padrik maha raiuda, et päike kui ka tuul võiksid teed kuivatada. Alatskivi veskitammi viis vesi kevadel ära ja see on kuni siiamaani samas seisukorras. Kallaste alevi vaheline pea läbikäimise uulits on seisukorras, kust läbikäimine otse hädaohtlik, pori põlvini ja poris sügavad augud ja suured kivid, mida mitte näha ei ole. Ka jätavad sillad palju soovida, on sildasid, mis ehitatud teest palju kõrgemad ja on ka sildasid mäda võitu ja katkise kaane plan- kidega. Sillad tuleksid ehitada kus see võimalik betoon torudest, aga kus ei, seal silla ääred s.o. tee 2–3 sülla pikkuselt ära prügitada, et tee sillaga ühekõrgune oleks, praegust on ikka nii, et sild on kõrgem ehk on isegi silla ääres ka veel pääle kõrgem olekus augud. Praegust seisukorda teede juures arvesse võttes ja iseäranis Alatskivi veski sild ja Kallaste alevi vahelist uulitsad, olen sunnitud ühendust pidama kõrvalisi teid, s.o. külavahe teesid kaudu, mis tee palju pikemaks tee- vad ja postivedu halvab. Praegune sõidutee lõik Kallaste alevist umbes 2 kilomeetrit põhjapoolt läbi viib. Kui posti vedada, siis peab postiljon postipaunale sinna vastu käima. Oleks väga soovitav, et need puudused kõikidel kohtadel saaks kõrvaldatud.“ Ettevõtja üle- vaatest selgub, et sama aasta septembris jäid veod liinil seisma, oktoobris aga jätkusid ja plaan oli jätkata ka novembris, kui olud lubasid. Sama aasta suvel olid liinil õnne proovinud ka teised veda- jad, kuid sügisel enam konkurente ei märgatud. Tulenevalt talvistest rasketest teeoludest teavitasid ettevõtjad teedeministeeriumit liinide seiskumisest ja andsid ühtlasi teada, kui liiklust oli võimalik jätkata.
77
TEEJUHT / NR 5
Powered by FlippingBook