-100 puhul hakkavad kõik ohutuks veeliikluseks vajalikud S laeva teekonna planeerimise ja monitooringu andmed tule- ma läbi turvalise kanali ja kontrollitud allikast. Tänu masinloetavusele loob S-100 tingimused autonoomsete laevade laiemaks kasutuselevõtuks ning andmete lihtsamaks uuendami- seks. Lisaks veeliiklejatele mõeldud navigatsioonisüsteemidele saavad andmeid lihtsamini kasutada ka muud kaardirakendused ja geoinfosüsteemid. S-100 väljatöötamisega alustati 2000. aastal, kui leiti, et veeliikleja- tele kasutamiseks mõeldud standardse andmestiku S-57 elektroo- nilised kaardid on piiratud võimalustega ning ei paku võimalusi, mida navigatsioon ja andmete ristkasutus vajab. Loetleme S-100 alla kuuluvad andmetükid siinkohal veel üles: Ÿ S-101 – elektrooniline merekaart (ENC); Ÿ S-102 – merepõhja kõrgusmudel;
Eestil on 2025. aastast olemas S-102, S-104 ja S-111 andmestike tootmise võimekus.
Eesti S-100 edulugu Eestis on S-100 kasutusele võtmise koordineerimine Transpordi- ameti pädevuses. Oluline verstapost täitus 2025. aastal, kui Eesti avaldas Kanada järel teise riigina maailmas S-100 andmemudelile vastavad andmestikud. Klassikalise elektroonilise navigatsiooni- kaardi ja selle kasutamisega on suurem osa veeliiklejaid kursis, aga millise efekti saavutab elektroonilise kaardi (S-101) kombineerimine merepõhja kõrgusmudeli (S-102) veetaseme info (S-104) ja pinna- hoovustega (S-111)? Teekonna planeerimine ja jälgimine ei toimu tulevikus enam ühe spetsiaalse toote (navigatsioonikaardid) järgi, vaid ruumiandmete, dünaamiliste vaatlusandmete ja prognooside kogumina. Transpordiamet osaleb INTERREG projektis Baltic Sea e-Nav. Projekt hõlmab aastaid 2024–2026. Eesmärk on 2026. aasta lõpuks tagada projektis osalevates riikides nelja S-100 andmestiku tootmise võimekus. Osalevad kõik Läänemere äärsed riigid, välja arvatud Leedu, Poola ja Venemaa. Mainitud neli S-100 andmestikku on: S-101 (elektronkaart), S-102 (merepõhja kõrgusmudel), S-104 (veetaseme info) ja S-111 (pinnahoovused). Eestil on 2025. aastast olemas S-102, S-104 ja S-111 andmestike tootmise võimekus. Regionaalse Elektronkaartide Keskuse PRIMAR tootekeskkonnas on kättesaadavad 113 merepõhja kõrgusmudelit, kaheksa veetaseme info ja kaheksa pinnahoovuste andmestikku. PRIMAR-i tootekataloog on leitav SIIT. PRIMAR on üks kahest ülemaailmsest keskusest (ingl Regional ENC coordinating centre , RENC), mille eesmärk on pakkuda elektron- kaartide (ENC) ning teiste navigatsiooniks vajalike digitaalsete andmestike teenust. PRIMAR-i keskkonnas on Eestil kolm S-100 andmestikku (S-102, S-104 ja S-111) ja Kanadal kaks (S-102 ja väiksel lõigul Saint Lawrence jõest S-104). Ka Norral on S-102 andmestikke, aga pole S-104 ja S-111 andmeid. Seega PRIMAR-iga liitunud riikide seas on Eesti S-100 andmestiku avaldamisega teis- test riikidest kaugel ees. Milline seis on teise RENC-i IC-ENC-ga, pole teada. Küllap on sealgi riike, kellel on vähemalt mingi S-100 toodete võimekus olemas. Kuidas Eesti kolme S-100 andmestiku tootmiseni jõudis? Eesti merepõhja kõrgusmudeli (S-102), veetaseme info (S-104) ja pinnahoovuste (S-111) andmestike loomiseks vajalik tarkvara on Transpordiametis loodud ja seetõttu ei sõltunud me mistahes
Ÿ S-104 – veetaseme info; Ÿ S-111 – pinnahoovused; Ÿ S-121 – meresõidupiirangud; Ÿ S-122 – merekaitsealad; Ÿ S-123 – mereraadioside teenused; Ÿ S-124 – navigatsioonihoiatused;
Ÿ S-125 – navigatsioonimärgid; Ÿ S-126 – mereala keskkond; Ÿ S-127 – laevaliikluse juhtimine; Ÿ S-128 – toodete kataloog; Ÿ S-129 – kiilualune sügavusvaru (UKC/UKCM);
Ÿ S-130 – merealade piirid; Ÿ S-131 – sadamataristu.
Lisaks lahendab S-100 tulek ja täielik üleminek elektroonilistele andmestikele veel teist väljakutset. Paberkaartide koostamine, kujundamine ja levitamine on eelkõige suurtele mereriikidele muutumas kulukaks ja ebaefektiivseks, kuna nõudlus kahaneb. Elektroonilised navigatsioonivahendid on töökindlad, paberkaarte läheb harva vaja ja nende korrigeerimine on veeliiklejatele tülikas. Kasutajate jaoks on probleemiks ka paksud navigatsiooniteatmi- kud ja -raamatud, mida tuleb korrigeerida või välja vahetada. Vee- liiklejate ootused ja vajadused on muutunud – navigeerimiseks vajalikud andmed soovitakse saada ajamahuka korrigeerimiseta ja erinevatest kanalitest andmete hankimiseta. Kuigi paberkaardid on kindlasti kasutusel veel mitmeid aastaid, tuleb nende efektiivse- maks avaldamiseks leida uusi lahendusi nii koostamisel kui ka korri- geerimisel. Kuna andmeid on palju, aga andmehaldajate ressurss piiratud, siis on IHO liikmesriigid leppinud kokku paindliku andmete avaldamise ajakava. Esmajärjekorras uuendatakse veeliiklejate teekonna moni- tooringuks vajalikud andmestikud S-101, S-102, S-104, S-111 ja S-124. Järgmises etapis tegeletakse ülejäänud andmestikega. Proovikiviks on ka asjaolu, et S-100 andmestikud on eri andme- haldajate käes ning nende konverteerimiseks ja levitamiseks tuleb sõlmida kokkuleppeid ja leida tehnilised lahendused.
19
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook