VESI
ui mõelda erinevatele koolitustele, siis võiks arvata, et need K kestavad mõned nädalad, ent Rebecca sai Lõuna-Koreas viibida oluliselt kauem. Kokku vältasid õpingud maailma teises servas 20 nädalat. See omakorda tähendas, et lisaks õpingutele tuli sõbraks saada ka Lõuna-Korea kultuuriruumiga, mis teadupärast erineb üsna palju sellest, millega oleme Eestis harju- nud. Vaatame esmalt otsa aga IHO B-kategooria koolitusele, mida rahas- tas Korea Hüdrograafia ja Okeanograafia Agentuur (ingl Korea Hydrographic and Oceanographic Agency, KHOA). Tänu nende toetusele õnnestus üle maailma pakkuda tasuta õppekohta küm- nele inimesele. Valituks osutumiseks tuli esitada eristuv motivat- sioonikiri ja läbida veebikursused. Samuti oli vajalik eelnev oman- datud toetav haridus. Just ülikoolis õppides märkas Maitus, et selline kursus on toimu- mas, ning huvi selle vastu oli sügav. Eelkõige tekkis huvi seetõttu, et Eestis pole nimetatud kursusel pakutavaid teadmisi võimalik mujalt hankida ja seetõttu tuli härjal sarvist haarata, lootes samal ajal heale õnnele. Oodatud kursus saabus ootamatult sülle „Andsin juba Transpordiametisse tööle asudes teada, et soovin või- malusel sellel kursusel osaleda. Seejuures saab igast riigist kandi- deerida ainult üks inimene ning enamasti valitakse arengumaadest pärit huvilised. Nõnda oli minu jaoks suur üllatus, et sattusin lõpuks kümne inimese hulka, kes mullu kursusele kutsuti,” selgitas Maitus Lõuna-Koreasse minemise tagamaid. Tema hinnangul võis otsustavaks faktoriks olla just motivatsiooni- kiri, milles ta selgitas Eesti ülikoolides pakutavat õpet ja seda, et kõnealusele erialale spetsiifiliselt ei keskenduta. Samuti pole seda võimalik Eestis eraldi õppida ning kogu informatsiooni kogumine käib kogemuste najal ja kolleegidega teadmisi vahetades. Nõnda oli Maituse hinnangul selle kursuse läbimine hädavajalik, et end võima- likult hästi valitud valdkonnas arendada. Valiku teinud komisjoni Maituse motivatsioonikiri igatahes paelus ning nõnda võis teekond Lõuna-Koreasse alata. Sarnaselt temale sõitsid sinna kolleegid Bangladeshist, Nigeeriast, Jamaikalt, Kuu- balt, Guatemalast, Lõuna-Aafrikast ja Taist. Üks kursusel osalenu oli ka kohalik. „See oli selle kursuse üks paremaid osi. Tahtsin näha, kuidas karto- graafid maailma eri paikades töötavad ja milliseid võtteid selleks kasutavad. Kursusel osalenud inimeste kaudu sain sellest kahtle- mata hea ülevaate. Kursus ise võttis merekartograafia detailideni lahti, õpetades mind ennast navigeerima pikkades ja mahukates standardites. Samuti läbisime loenguid mereõiguse, geoinformaati- ka ja kaugseire valdkonnas,” tõdes Maitus. Erinevad taustad, erinevad kaardid Küsimusele, mis oli õppe juures kõige põnevam, toob Maitus esile just rahvusvahelise seltskonna. Tema oli kursusel noorim ning ka
vähima töökogemusega. Teiste osalejate taust oli väga mitme- kesine – oli nii üheksa-aastase töökogemusega hüdrograafe kui ka magistrikraadiga matemaatikuid ja geoinformaatikuid. Üks Guate- mala osaleja oli varem tegelenud narkokuritegude tõkestamisega. „Kõige põnevam oligi näha inimeste arengut ja erinevaid arusaamu kartograafiast. Tihti läks mõne valiku üle sõbralikuks argumenteeri- miseks,” meenutab ta. Eriti meeldejäävad olid olukorrad, kus kõigile anti kaardi koostami- seks samad andmed. Tulemuseks oli kümme täiesti erinevat kaarti. „Oligi tore kuulda ja arutada, miks keegi mingisuguse valiku tegi ja kuidas ta seda põhjendas,” lisab Maitus. Transpordiametisse naastes tundis Maitus, et on oma töös iseseis- vam, täpsem ja struktureeritum. Paranenud on oskus standardites orienteeruda ning vajadusel oma valikuid põhjendada. Kuigi kõiki õpitud programme iga päev ei kasutata, annab kursusel omandatu tulevikuks tugeva põhja. „Pärast kursuse läbimist saan paremini aru kartograafiast tervikuna. Detailidesse ei ole ehk mõtet laskuda, sest meie igapäevatöö on väga spetsiifiline, kuid erinevad lähenemised kaartide koostamisele avardasid silmaringi ning panid olukordi teise pilguga vaatama,” sõnab ta. Väljakutse nimega 20 nädalat Nii pikk koolitus tähendas aga ka suurt elumuutust. Vahetult enne Koreasse sõitu sai Maitus teada, et on ületreenimise tõttu tekitanud endale reieluukaela stressimurru. See tähendas üle kuu aja karkudel liikumist ning täielikku koormuskeeldu ühele jalale. „Hakkasin mõtlema, kuidas ma kaht kätt karkude tõttu kasutada ei saa ja pean kahe suure kohvriga lennujaamade vahel liikuma,” meenutab ta. Ta andis olukorrast kohe korraldajatele teada ning kasutas lennu- jaamas ratastooliteenust. Koreas tuli abi nii koolilt kui ka kohalikelt korraldajatelt – esimesel kuul sõitis ta kooli taksoga ning pikematel liikumistel aidati ratastooliga. Juulis tehtud MRT ja röntgen kinnita- sid, et vigastus on paranenud. Kui see äpardus välja jätta, kulges sisseelamine sujuvalt. Kursus- lased hoidsid kokku ja avastasid vabal ajal koos riiki. Tugiisik aitas nii igapäevaküsimustes kui ka tõlgina, sest Koreas ei räägita inglise keelt kõikjal.
Kõige enam igatses Maitus Eesti toitu – eelkõige leiba, kodujuustu, hapukoort ja kohukesi.
Elu Busanis ja mägedes Kursuse ajal elas Maitus peamiselt Busanis, mis on Lõuna-Korea suuruselt teine linn. Lisaks külastas ta Seouli, Gyeongjud ja Jirisani.
Busan jättis talle kohati tööstusliku, ent samas rohelise ja loodus- lähedase mulje. Kuna ligi 70% riigist on mägine, leidub matkaradu
26
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook