Foto: Parikas, Eesti Meremuuseum
Eellugu 925. aasta sügisel ennustasid teadmamehed, et tulemas on 1 tavalisest külmem talv. Mereasjanduse Peavalitsuses vahe- tas novembris 1920. aastast asutuse juhataja olnud 51-aas- tase Oskar Tiedemanni välja meie silmapaistvamaid merendus- tegelasi, 34-aastane mehaanikainsener Eduard Avik . Jäämurde- tööde korraldamisel oli tal võimalik toetuda suurepäraste jääsõidu ja hüdrograafia asjatundjate kogemustele. Esmajoones tuleb nime- tada Johan Meyd , William Dampfi , aastail 1896–1918 jäämurdja Stadt Revali kapteniks olnud sadamate inspektorit Ernst Attemanni ja Suure Tõllu kaptenit Benjamin Valterit . 1922. aastast oli Lootside ja Tuletornide osakonna merekaartide korrektor ja väljaande „Teada- andeid Meremeestele“ toimetaja, endine Jermaki kapten Vladimir Gasabov-Karus . 1922. aasta detsembris oli vastavalt Tartu rahulepingu tingimustele saadud tagasi jäämurdja Suur Tõll (masinate võimsus 5800 hj), talviseks navigatsiooniks olid valmis pukser-jäämurdjad Tasuja (1250 hj), Jüri Vilms (700 hj), Jaan Poska (600 hj) ja Leiger (250 hj). Kahe viimase põhiliseks ülesandeks oli jää tekkimise ja lagunemise ajal ühendusepidamine saarte ja mandri vahel. Vajadusel sai Balti Päästeseltsilt rentida Gladiatorit (750 hj). Täiustatud oli ka jäävaat- luste tegemise ja jäämurdjate kasutamise eeskirju. Andmeid jääolude ja laevasõidu võimaluste kohta anti edasi 1920. aastast. 1925. aasta sügisel avaldati „Teadaannetes Meremeestele“ põhjalik jääteadete andmise juhend koos koodidega. Hommikused andmed anti edasi kell 11.40 Haapsalu raadiojaama kaudu. Samuti oli koostatud „Eesti Vabariigi jäämurdjate tegevuse ja laevade abi- andmise kord“. Sadamatesse pandi üles spetsiaalsed kastid, kuhu jäeti kirjalikud jääteated. Instruktsiooni „Rules and regulations for ships conducted by icebreaker through the ice“ said sisse tulevad laevad jäämurdjatelt, välja minevad sadamakaptenitelt. Korrigeeriti ka maksutariifi pukseerimisel sadamas ja reidil. Jaanuar 1926. aasta jaanuari alguseni polnud Eesti vetes erilisi jääprob- leeme. Rannaliinide laevad olid lõpetanud tegevuse, mandriga peeti ühendust väiksemate jäämurdjate abil. Pärnu ja Narva sadamates oli laevasõit lõppenud. Suur Tõll läks esimest korda välja 23. det- sembril, et aidata välja Pärnu lahel koos mitme aurikuga jäässe kinni jäänud Tasuja. Tallinna sadamale ja meie jäämurdjatele tõi tööd novembris Soome lahe idaosas kinni külmanud Leningradi sadamasse siirduvate või sealt lahkuvate laevade abistamine. NSV Liidu juhtkond oli dekla- reerinud, et korraldab kogu merekaubavahetuse läbi oma sada- mate, paraku looduse vastu nad ei saanud. Jaanuari alguseks oli selge, et tolle aja võimsaimad jäälõhkujad Jermak ja Svjatogor (alates 1927 Krassin) ei suutnud Soome lahes jäähädas olnud ligi neljakümmet laeva teenindada. Kuna jääolud muutusid aina raske- maks, saadeti kiirkorras Tallinna nõukogude kõrgemad ametnikud, et viimases hädas leppida kokku siin oma jäämurdjate punkerda- miseks, proviandi ja vee võtmiseks ning ladude kasutamiseks. Nagu edaspidine aeg näitas, tuli siin alatasa remontida nii jäälõhkujaid kui ka kaubaaluseid.
Benjamin Valter oli aastail 1919–1923 Tasuja ja 1923–1940 Suure Tõllu kapten.
Kuna hädas oli arvukalt Saksa laevu, saadeti Saksa konsulaadist palve saata Suur Tõll appi Seiskari juures jäässe jäänud laevadele, sest Venemaale ei saadud loota. Peamine mure oli ühenduse puu- dumine Leningradi sadama ja Vene jäälõhkujatega, laevadel hakkas nappima sütt ja provianti. Mereasjanduse Peavalitsuses ei oldud vastu abi osutamiseks, aga eelnevate aastate kogemused nõukogu- lastega olid ettevaatlikuks teinud. Polnud selge, kes kannab miljo- nitesse markadesse ulatuvad kulud. Ei olnud teada sealsete miini- väljade koordinaadid, jääolude kohta polnud kogu bolševike valitse- misaja jooksul sealt mitte kordagi ei Eestile ega teistele riikidele jää- teateid saadetud, ehkki Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa seda tegid. Kuna laevad olid nõukogude vetes, oleks Tõllu ilmumine tekitanud diplomaatilisi probleeme. Vastuses sakslastele toonitati, et Vene saatkonna garantiita välja ei sõideta, „sest võib juhtuda, et kohale jõudes öeldakse, et miks sa tulid, meie ootame abi Soomest või Venemaalt“. Probleemid olid ka vene laevade meeskondadega. 1922. aastal olid laevadel teeninud inglise meeskonnad, siis selleks ajaks olid need välja vahetatud nõukogude alamatega. Laevajuhtidel jäi puudu jääsõidu kogemusest. Tihtipeale nad ei järginud rahvusvahelisi sidereegleid, keeldusid hädasolijate abistamisest. Igaks pääst- miseks tuli luba küsida Leningradi sadamakaptenilt. Nii mõnigi kord
Suurele Tõllule algas pingeline aeg 29. jaanuarist. Tallinnast välja sõites takistas karavani liikumist lumetuisk ja kõva tuul. Osmussaareni mindi kolm päeva, sealt vabasse vette Ristna taha jõuti ühe päevaga.
39
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook