keelati ära avaristidele isegi arstiabi osutada. Pikalt jäävangis olnud laevadele käisid konserve ja muid toiduaineid alla viskamas Soome lennukid. Sakslased otsustasid oma laevadele abiks saata soomus- laeva Hessen. 15. jaanuari õhtul läks Tallinna jõudnud Hessen välja Suursaare poole. Lootsina sõitis kaasa üks parimaid Soome lahe tundjaid Vladimir Gasabov . Ei saanud ka Saksa terassoomus loo- duse vastu. Mohni saarest edasi ta ei pääsenud, sest võis sõita ainult kuni jalapaksuses ( ca 30 cm) jääs, rüsijäässe ei tohtinud üldse minna. 20. jaanuariks oli Hessen tagasi Tallinna reidil, et oodata viimast karavani Leningradist ja siis oma laevadega Kieli tagasi sõi- ta. Taanist saadeti Osmussaare piirkonda oma aurikut Emma Maerski aitama jäämurdja Ijsbørn. Sel ajal töötasid Keri saarest 1 põhja ja ida pool Svjatogor, Lenin ja Oktjabr . Jermak oli jääs kruvi murdnud ja rivist väljas, nagu ka Purga. Suurele Tõllule algas pingeline aeg 29. jaanuarist. Tallinnast välja sõites takistas karavani liikumist lumetuisk ja kõva tuul. Osmus- saareni mindi kolm päeva, sealt vabasse vette Ristna taha jõuti ühe päevaga. Tagasi tulles pidi Tõll koondama kergemasse jäässe rannale lähemal 12 laeva, mis olid jääpragusid mööda jooksnud raske jää sisse. Veebruar 3. veebruaril algas merel kõva torm, lumetuisk idatuulega 11 palli. Liikuva jääga ajas see Suure Tõllu koos tema juures viibinud laeva- dega Osmussaare juurest Ristna tuletorni alla tagasi. Näiteks 4. veebruaril suudeti liikuda vaid neli miili. Kui kolme päeva pärast uuesti Osmussaare juurde jõuti, nähti esimest korda pärast tormi maad. Seejärel tuli Ristna alt veel viis ja Osmussaare juurest üks laev kaasa võtta, seega oli karavanis juba 18 laeva. Alles öösel, kui jää liikumine jäi vaiksemaks, läks korda laevad vabasse vette viia. Sada- masse jõudis Suur Tõll laevadega alles 8. veebruaril. See ja järgmine päev olid tipp-päevad jäämurdetööde ajaloos. Nii palju laevu ei ole varem ega hiljem ühe karavanina välja viidud ega sisse toodud. Samal ajal ootas Tallinna sadamast väljapääsemist 16 laeva. Jääsupp oli sadamas juba nii paksuks muutunud, et väiksemad pukserid, mis tavaliselt abistasid laevu sadamas, seda enam ei suutnud. Neisse päevadesse jäi kaks raskemat päästeoperatsiooni. 2. veeb- ruaril tuli hakata päästma Saksa aurikut Bertha Henkel, mis oli hakanud iseseisvalt edasi trügima ja saanud jääs pardasse augu. Tõllu 68-liikmeline laevapere rassis kaks päeva, et pumbata välja vesi ja laadida oma punkritesse ümber lastiks olnud süsi, misjärel avarist kerkis niipalju, et veepinnast kõrgemale tõusnud vigastus- kohale saadi plaaster panna. Lisatöötunde kogunes igaühele 28. Teine saksa laev Oliva oli Bogskäri tuletorni juures 10. veebruaril triivjäässe jäänud ja sõukruvi kaotanud. Pärast seda, kui jäälõhkujalt Svjatogor abi ei saadud, pukseeris Tõll ta pärast ööpäevast otsimist 15. veebruariks Tallinna.
15. veebruari õhtul peeti valitsuse erakorraline koosolek, kus arutati merel tekkinud olukorda. Eriti ärevil olid eksportijad, kes kartsid väljaveoks mõeldud või ja peekoni halvaks minekut ning viivituste tõttu välisturgude kaotamist. Teedeminister Oskar Amberg ise andis korralduse, et Suur Tõll peab sisse rammima uue laevatee Naissaarest põhja poole, et sealtkaudu viia merele esmajärjekorras kaks peekonilastis aurikut. Järgmisena kästi tuua Paldiskisse puuvillalaadungis laev, kuna kodumaist tekstiilitööstust hakkas ähvardama toorainepuudus ja tööseisak. Jääolude uurimiseks sai Mereasjanduse Peavalitsus kor- ralduse teha jääluuret õhust. Eduard Avik isiklikult lendas lennuväe lennukil välja Suurupi ja Naissaare vahelise jäävälja piirkonda, millest läbi suutis Paldiskist Tallinna tagasi tulnud Tõll liikuda vaid ühe- sõlmelise kiirusega. Märts 18. märtsil renditi miljoni marga eest üheks reisiks Nõukogude jää- murdja Svjatogor, mis koos Tõlluga hakkas laevu välja viima. Ei läinud avariideta: Suure Tõllu järel sõitnud „peekonilaev” Portia mur- dis sõukruvi labad ja tuli tagasi sadamasse pukseerida. Inglise laeva Baltabor kapten keeldus Svjatogori järel edasi sõitmast, sest ei usaldanud Nõukogude laeva- ja ametmehi. Ka Tasuja oli Naissaare juures jääs oma sõukruvi lõhkunud. Heitlikke jääolusid iseloomustas näiteks see, et kui 20. märtsi paiku loodeti olude paranemist, Tasuja oli saanud uue kruvi ja jätkas koos Tõlluga tööd, jätkus soodsamat aega vaid paariks päevaks. Läänetuul ajas 24. märtsil Soome lahe jääd täis ning Suurupi ja Naissaare vahel seisis tugev jää, millesse pidid Suur Tõll ja Svjatogor ühisel jõul laevakanali murdma. Õnneks keeras tuul uuesti ja 28. märtsil said Tasuja ja Tõll välja viia 16 laeva. Kuna ilmamuutus tuli äkki, püüti kasutada soodsat võima- lust ning tegutseda operatiivselt. Sellest tekkis sadamas paras segadus. Oli laupäeva öö vastu pühapäeva, kui väljasõidust teada anti. Mõned laevad ei olnud kiireks väljaminekuks valmis ning öö läbi veeresid toiduainete koormad sadamasse. Ka otsiti mööda linna taga kaldale lubatud meremehi, kellest kõiki kätte ei saadudki. Suur Tõll lõpetas navigatsioonihooaja 22. aprillil, sest jääolud olid sellised, et Tasuja ja väiksemad pukser-jäämurdjad suutsid hakka- ma saada. Jääminek kestis Kolga, Käsmu ja Kunda lahes veel mai alguses, Soome rannas oli raskusi ka kuu lõpupoole. Teedeminister Oskar Amberg ise andis korralduse, et Suur Tõll peab sisse rammi- ma uue laevatee Naissaarest põhja poole, et sealtkaudu viia merele esmajärjekorras kaks peekonilastis aurikut.
1 1918. aasta jääretkega Tallinnast ära viidud jäämurdja Stadt Reval kandis aastatel 1922–1955 nime Oktjabr.
41
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook