Idnurm 1992. aastal Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna ehitiste projekteerimise instituudis dotsendina tööle asus, polnud arvutid isegi teadusasutustes igapäevased töövahendid. Nii tuli ka projekteerijatel oma töö suuresti ikka joonestuslaual valmis teha, kõike ise välja mõeldes ja õigeks rehkendades. „Toona alles hakkasid tekkima arvutiprogrammid, mille abil sai lihtsamaid arvutusi teha ja kontrollida. Aga isegi kui praegu on inseneri käsutuses rohkelt abivahendeid, on uute sildade projektee- rimise kindel alus ikkagi algupärased inseneriteadmised,” räägib Idnurm. „Hea insener peab suutma töö sama tulemuslikult ära teha ka ilma nende abimeesteta. Ta peab aru saama, kuidas konstrukt- sioon töötab, kuidas toimub selles koormuse jagamine. Arvuti võib anda igasuguseid tulemusi, aga kui insener ei oska neid hinnata, peab ta tulemusi pimesi uskuma ja see oleks väga halb praktika.” Ta nimetab silda transpordisüsteemi kõige tähtsamaks ja otsus- tavamaks lüliks – kui sild millegipärast vastu ei pea, muutub kasu- tuks ka ülejäänud teedevõrk. Kui sild on väikese kandevõimega või kitsas, siis on liiklus kogu aeg häiritud, juhtub sellisel sillal aga avarii, langeb sild rivist välja ning tuleb leida ümbersõidu korraldamise võimalus. Uued meetodid Eesti sillaehitusse Elutööpreemia määramist ta küll ei lootnud ega oodanud, kuid selle saamine tegi mehele loomulikult head meelt. Ennekõike sellepärast, et tema tehtud tööd, neid arvukaid objekte, mille seas on umbes kolmkümmend silda, on tähele pandud ja hinnatud. Transpordiamet toob esile Idnurme projekteeritud Tartu Ihaste silla, Kurgja rippsilla, Rannu-Jõesuu võrkkaarsilla ning Puurmani kaarsilla. Loetelust tuleb välja ka Siim Idnurme pühendumus uute sillaehitusmeetodite juurutamisele pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Nõukogude ajal ehitati Eestis põhiliselt monteeritavatest raud- betoontaladest sammastele toetuvaid sildu, avadega keskmiselt 16–18 meetrit, aga tehti ka 32-meetriste avadega sildu. See sõltus talade pikkusest, näiteks praegu remondis oleva Tartu Sõpruse silla eelpingestatud talad on 24 ja 33 meetri pikkused. Sellist tüüpi sildade rajamine jätkus kuni sajandivahetuseni.
Aadu Lassi nimelise elutööpreemia pälvinud silla- ja teedeinsener Siim Idnurm hindab ehitaja elukutset ülimalt tänuväärseks. hitaja töö tulemused jäävad aastateks avalikku ruumi E ilmestama ning on suur rõõm, kui sinu töö on ühiskonnale vajalik ja teeb kõigi elu lihtsamaks. Äri- või eluhoonest, transporditaristust või spordiobjektist mööda käies läheb süda soo- jaks selle valmimisele kaasa aidanud arhitektil, projekteerijal või müüre ladunud ehitajal. Nii arvab Siim Idnurm, kes on pärit elupõli- sest teedeehitajate suguvõsast – juba tema isa oli tee-ehitusinsener ja sama rada käib ka Siimu poeg Juhan , kellega tandemis on tehtud lõviosa praegu kasutuses olevate sildade projekteerimistööst. „Kaks pead on ikka kaks pead,” ütleb Siim Idnurm sellise koostöö kohta. Ehitajaks tahtis ta saada ka seepärast, et selle ala spetsialis- tidele ei sunnita peale kontoritööd. Osa inseneritööst käib muidugi ka laua taga, ent objektidel viibimine väldib rutiini tekkimist. Sillaehituse juurde jõudis Siim Idnurm enam kui 20 aastat pärast ehitusinseneri eriala omandamist 1965. aastal, 1971. aastal tehnikateaduste kandidaadi kraadi kaitsmist ning teadustöö tege- mist Teaduste Akadeemia küberneetika instituudis. Kõik see vältas aastani 1991. Lisaks sillaehitusele panustavad isa ja poeg ka Tallinna Tehnikaülikoolis tulevaste inseneride õpetamisse. Just Siimu initsiatiivil moodustati aastatel 2005–2007 Tallinna Tehnika- ülikooli teedeinstituudis sillaehituse õppetool ning koostati spetsi- aalne sillaehitusinseneride koolitamise õppekava. Aastatel 2005– 2015 oli Siim Idnurm õppetooli professor ja juhataja, aastatel 2015– 2016 ehitusosakonna dekaan. Muu hulgas osales ta haridusminis- teeriumi ekspertkomisjonis viieaastase ehitusinseneriõppe raam- nõuete koostamisel. Toona oli juurdekasvu teema eriti aktuaalne, sest paljud sillaehitusinsenerid siirdusid pensionile, aga uusi juurde ei õpetatud. Tänaseks on sillaehitus taas teede õppekava alla viidud, aga teatud õppeetapist saab sillaehitusele spetsialiseeruda. Nii on 83-aastase Siim Idnurme elutöös tihedalt läbi põimunud sildade projekteerimine ja järelevalve ning õppe- ja teadustöö tehnika- ülikoolis, mistõttu enamik praegustest sillaehitajatest on Siim ja Juhan Idnurme õpilased. „Nende tööd on kõige suurem tänu, mida õpilane õpetajale üldse saab anda,” kinnitab Siim Idnurm. „Praegu pole selle eriala õppijaid just palju, aga need kes on, on väga moti- veeritud. Kui suudame aastas koolitada 10–15 teedeinseneri, siis on juba väga hästi.” Arvuti aitab, kuid insenerimõistus peab olema määrav Ehitusinseneri kutseoskuste seas peab Siim Idnurm oluliseks n-ö puhtaid traditsioonilisi inseneriteadmisi, mis ei tohi tänapäevaste abivahendite lisandumisega tahaplaanile vajuda. Ta leiab, et arvuti, programmid ja isegi tehisintellekt võivad tööd ju lihtsamaks, kiire- maks ja sujuvamaks muuta, ent insener peab ikka ise ka aru saama, kuidas üks või teine konstruktsioon töötab. Ta teab, millest räägib, sest on ise selle arengutee läbi teinud ja omal nahal kõik muutused ära kogenud. Kusjuures suutnud nendega edukalt kaasa minna: kui
Idnurme hinnangul on endisaegsetel talasildadel ka omajagu plus- se – neid on suhteliselt lihtne ehitada. Kui proportsioonid on paigas,
„Arvuti võib anda igasuguseid tulemusi, aga kui insener ei oska neid hinnata, peab ta tulemusi pimesi uskuma ja see oleks väga halb praktika.” Siim Idnurm
45
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook