MAA
Foto: Rahvusarhiiv
Henry Ford + poeg = Fordson Autotööstur Henry Fordi ettevõte Ford & Son hakkas 1917. aastal tootma põllumeestele mõeldud soodsaid sisepõlemismootoriga ratastraktoreid Fordson F. Neid valmistati nii USA-s kui ka Euroopas ligi miljon eksemplari. Selle traktori mootor oli üks esimesi jõuallikaid iseliikuvate teehöövlite tootmise algaastail. Pärast seda, kui Cater- pillari ettevõte ostis 1928. aastal Russelli höövlitehase ja alustas oma sisepõlemismootoritega liikurhöövlite tootmist, taandus Ford- son teehöövlite jõuallikana tagaplaanile. Põllumajanduses kujunes selle mootori edulugu aga märksa pikemaks.
Foto: erakogu
Eesti Vabariigi Valitsuse otsus kahe Bitvargeni teehöövli ostmiseks 1926. aasta kevadest.
Fordson-Ilmarine Teehooldajad kinnitasid, et 20-hobujõuline petrooleumil töötav Bitvargen sobis hästi loodusliku kruusaga teede parandamiseks. Bitvargeni abil sai kitsaid teid odavalt ja kiiresti laiendada ning neile soovitud kumerat profiili anda, mis pidas pärast kruusatamist koor- musele kauem vastu ja juhtis vett ära. Katsetuste tulemusel selgus, et teehöövliga kruusateede profileerimis- ehk planeerimistööd olid 5–10 korda odavamad kui senine labidatöö. 1927. aasta kevadel otsustati teedeministri ettepanekul hankida täiendavad kümme teehöövlit. Need masinad (margi nimega Ford- son-Ilmarine) valmistas AB Vägmaskiner Tallinnas asuvas masina- tehases Ilmarine. Esimeste teehöövlite ostuga algasid nende katse- tused Eesti teedel, mille tulemusel täiustati masinate konstrukt- siooni ja kohandati seda kohalikele oludele. Üldse valmis Ilmarise tehases riigi tellimusel 1930. aastate alguseks kokku ligi 120 seda tüüpi teehöövlit. Juba 1927. aastal Ilmarise tehases valminud esimese seeria tee- höövlid varustati juhi kohal oleva katuse ja elektrivalgustusega. Alg- mudelil olnud killustiktee üleskiskuja eemaldati, kuna see osutus mittevajalikuks. Lisaks täiustati teehöövlite konstruktsiooni, näiteks terade kinnitust. Oluline oli ka asjaolu, et kogu masinapark liikus kodumaisest põlevkiviõlist toodetud petrooleumil.
Fordson traktor.
Kuri hunt Rootsimaalt Eesti Teedeministeerium pöördus Rootsis tegutsenud Wehri litsent- si alusel Fordsoni mootoritele põhinevaid liikurhöövleid tootnud AB Vägmaskineri poole hinnapakkumise saamiseks 1925. aasta sügisel. Eesti teedeminister Oskar Amberg tegi 1. aprillil 1926 valitsusele ettepaneku tellida AB Vägmaskinerilt kaks teehöövlit Bit- vargen. Taotluse põhjendus oli sõnastatud nii: „Maanteed on riigi varandus, riigi tähtsam organ ja elusooned, mida mööda elu ja tege- vus riigi keha mööda laiali voolab. Riigi keha on seda elujõulisem ja tugevam, mida korralikumad ja tervemad on tema sooned. Selle- pärast tuleb neid elusooni kõigiti korras hoida ja nende tervenemi- seks ning parandamiseks kõik võimalikud abinõud tarvitusele võtta.“ Teehöövlid jõudsid Tallinna 23. juunil 1926. Üks masin anti pärast esmaseid katsetusi ja vastuvõtmist üle Harju maavalitsusele, teine aga Tartumaa teedeosakonnale. Nimetus Bitvargen koosneb kahest rootsikeelsest sõnast: bit on „hammustama“ ja vargen on „hunt“, mis kokku annab „hammustava hundi“.
Foto: Rahvusarhiiv
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Esimene teehöövel Bitvargen Tartumaal.
Ilmarise tehases valminud teehöövel Fordson-Ilmarine.
68
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook