Ilmarise masinatehas 1859. aastal asutas Friedrich Wiegand Rakveres vasksepatöökoja, mis tootis peamiselt Eesti viinaköökidele piirituse tootmise sead- meid. 1861. aastal viidi töökoda üle Tallinna, kus valmistati ka auru- masinaid ja põllutööriistu. Sajandi lõpul hakati toodangut tarnima Venemaale ja tootma ka naftamootoreid. 1920. aastal moodustati Eesti Vabariigi toonaste juhtfiguuride initsiatiivil tehase baasil aktsiaselts Ilmarine (AS Ilmarine rauavalamise ja masinaehituse tehas). AS-i Ilmarine asutajate seas olid insener Karl Ipsberg , äri- mees Konrad Mauritz , peaminister Konstantin Päts jt. Juhatuse esimeheks valiti Johan Laidoner . Hakati valmistama oma vajadus- teks kivipurustus- ja tee-ehitusmasinaid, teehöövleid, põlevkivi- ja fosforiiditööstuse seadmeid ning muid masinaehitustooteid. 1924. aastal suvel omandas ettevõtte enamusaktsiad perefirma Joakim Puhk ja Pojad. Ka pärast II maailmasõda tegutses masina- ehitustehas natsionaliseerituna Ilmarise nime all, tootes mitme- suguseid tööstusseadmeid.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Kruusateede korrastamise poliitikas hinnati kõige olulisemateks masinateks teehöövleid ja veoautosid.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Foto: Rahvusarhiiv
Kordaseatud eeskujulik kruusatee Harjumaal u 1935.
Teetööde mehhaniseerimise tase 1930. aastaks kasvas teehöövlite arv Eestis juba üle 100. Höövlid jaotati 11 maakonna vahel vastavalt klassiteede pikkusele. Kuna kolmanda klassi ehk kohaliku tähtsusega teede jaoks teehööv- leid ei jätkunud, soovitas Teedeministeerium seal kasutada lihtsa- maid kruusateede hooldusvahendeid – tasandajaid ehk teelibisteid. Need olid kahest paralleelselt paigutatud rauast koosnevad seadel- dised, millel olid 2,4 meetri pikkused muudetava kaldenurgaga noad, mida veeti traktori või hobuste haakes.
Ilmarise tehase toodete väljapanek autode ja mootorite näitusel Tallinnas u 1929.
Kruusateede korrastamise poliitika tööriist nr 1 1928. aastal Teedeministeeriumi ehitustehnika osakonnas koos- tatud juhised nägid Eesti teede põhitüübina ette korrastatud kruusateed, mille peamiseks hooldusvahendiks oli teehöövel. Maanteede väljaehitamisel osutusid kõige vajalikumateks teehööv- lid ja veoautod, mis võimaldasid kruusateede profileerimist, korras- hoidu ja kruusatamist. Teemasinate hanked olid seotud 1928. aasta maanteede seaduse vastuvõtmisega, mille eesmärk oli maarahva töökohustuse järk- järguline kaotamine teetööde mehhaniseerimise abil. Esialgu jätkus masinate ressursist siiski vaid põhimaanteede hoolduseks – umbes veerandile Eesti enam kui 20 000 kilomeetri pikkusest teede- võrgust. Ülejäänud teede hooldus tugines veel aastakümneid ini- meste ja veoloomade tööjõule ning töökohustusele, millest vabaneti lõplikult alles 1960. aastatel.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Teetasandajate katsetamine ratastraktori haakes Pärnumaa liivastel teedel 1930. aastal.
69
TEEJUHT / NR 17
Powered by FlippingBook