ÕHK
Eesti Lennundusmuuseum on kümnekonnal hektaril laiuv lennundusvaldkonna ajalugu ja tänapäeva tutvustav keskus, millel on oma 460 meetri pikkune stardi- ja maandumisrada, kopterite maandumisplats ja rohkelt katusealust pinda, mistõttu lahtise taeva all seisavad vaid kaks suurimat kunagist reisilennukit – TU-134 ja Saab 340.
Lennundusmuuseumi eestvedaja Mati Meos ütleb, et praegu vajaks muuseum hädasti võimalust palgata aasta ringi mõned töötajad, kes arendustöö ja asjaajamisega tegeleks. Pildil annab Meos 2022. aasta lennupäevade aegu intervjuud rahvusringhäälingule.
saanud Saksamaalt. Sümboolse hinna eest, nagu seadus ette näeb – kinkida ei tohi, peab müüma, kasvõi sümboolse hinnaga,” meenutab Mati Meos muuseumi algusaega. „Vaikselt ja samm - haaval oleme edasi liikunud, praegu on meil kogus 38 lennukit ja kopterit. Pooled on olnud tsiviilkäibes ja pooled militaarse ots - tarbega.” Algusajal oli lennukeid hankida lihtsam kui praegu Tagantjärele kogu muuseumi tegutsemisaega hinnates tunnistab Meos, et kui ta poleks olnud aastatel 1994–2002, ehk siis muuseumi rajamise ajal, Riigikogu liige ja enne seda kuulunud ka Tartu linnavolikokku, siis tõenäoliselt ei oleks tal korda läinud lennundus - muuseumile nii kindlat alust panna ning muuseumit laiendada, sest on olnud aegu, kui isegi selle elushoidmine on raske. „Eks ma vaikselt, hobi korras ja Riigikogu pensioni najal seda muuseumi asja korraldan,” ütleb ta. „Aga alguses oli Riigikogu tööga seoses tekkinud omajagu kontakte, argade killast ma ka ei olnud, ja nii hakkasin muuseumi asja ajama.” Toona, kui Eesti oli veel noor, hiljuti iseseisvuse taastanud riik, siis olid läänemaailma lennundusringkonnad valmis meid igakülgselt abistama. Nii ka lennundusmuuseumi, mille tegevuse algusajal näiteks Poola loovutas sellele kolm lennukit ja kopteri, mis toodi lahti monteerituna kohale ja abistati hiljem ka nende kokku monteeri - misel. Lennumasinate riikidevahelise liikumise juriidiline pool on sageli nii keeruline, et lahendused tunduvad teinekord kummalised. Näiteks kolm Rootsi lennukit on sealse õhuväemuuseumi poolt Eesti Lennundusmuuseumile deponeeritud, sest nõnda on lihtsam asju ajada. Nõnda oli selle sajandi alguses muuseumile uusi eksponaate hankida üksjagu lihtsam kui praegu. Ühest küljest selle tõttu, et isegi vanu lennumasinaid ei loovutata enam nii lahkesti, teiseks on asjaga
astapäevaüritused kulmineeruvad 7.–8. juunil lennundus - A muuseumis toimuvate Eesti lennupäevadega – Baltimaade suurima lennundusüritusega, kus saab näha NATO turbe - lennukeid, Läti aerobaatikagruppi Baltic Bees ja Leedus kuulsat vigurlendurit Jurgis Kairyst . Lennukimudelitest päris õhusõidukiteni Kui ajas veerand sajandit tagasi liikuda, siis kõik sai alguse sellest, et Mati Meose lennukimudelite kogu paisus sedavõrd suureks, et ei tahtnud tema elamisse enam ära mahtuda. Kodurahu huvides ehitas ta eraldi kahekorruselise mudelimaja. Muide, kui lennundus - muuseum on laialt tuntud eelkõige kui koht, kus saab näha paljusid omaaegseid autentseid lennumasinaid, siis paljudele külastajatele on üllatuseks, et muuseumis on majatäis mudellennukeid ja õhu - sõidukite mudeleid, mille arv ületab 800 eksemplari. Loogilist rada mööda jõudis Meos õige pea mõtteni, et juba ainuüksi lennuki - mudelite kogu väärib ka laiemat tutvustamist ja otsustas 2000. aastal asutada muuseumi. Tõsi – külastajatele avamiseni kulus veel mõningane aeg, kuid 2002. aastal sai ka see teoks ning sellest ajast saati on Eesti Lennundusmuuseum jõudumööda, aga järjekindlalt oma kogusid täiendanud ja nii Eesti kui ka muu maailma lennun - dusega seotud ajalugu talletanud. „Avamise ajaks oli meil piirivalve lennusalgalt saadud üks neljast MI-8 helikopterist, mille Eesti oli
104
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook