VESI
Mitšurinsk Antverpeni sadamas.
Vanemuine.
Iirimaal. Ühes naelas oli 20 šillingit ja igas šillingis omakorda 12 senti. Lisaks olid käibel ka ginid, mis tähendas 21 šillingit! Et igale mehele päevaraha välja arvestada, oli kõige lihtsam arvestada sum - ma sentides, siis jagada see 12-ga, saadud šillingid jagada 20-ga ja tulidki välja naelad (jagades 21-ga – ginid). Jääkidest leidsid šillingid ja sendid. Ja nii iga meeskonna liikme kohta! Liitsid kogu mees - konna naelad, šillingid ja sendid kokku ja saatsid agendile raha tellimuse, näidates summa iga vääringu kohta eraldi. Selline telli - mus võttis nii mõnegi agendi kukalt kratsima, eriti kui sattus olema puhkepäev ja pangad suletud. Eks need N. Liidu laevu teenindavad agendid olid asjaga kursis, suhtusid asjasse huumoriga ja hoidsid kontori seifis igaks juhuks tublit karbitäit peenraha. Kui raha laevas, oli see vaja kiiresti välja maksta ja meremehed kolmekaupa linna peale lasta. (lk 74) Müstiline „valuutarubla“ Meretransport oli majandusala, mis toimis samaaegselt kahes süsteemis. Ühelt poolt plaanimajandus suletud N. Liidu sees, kus majandust reguleerisid plaanikomitee poolt kinnitatud plaanid (millel oli seaduse jõud), hinnakomitee kehtestatud ühtsed hinnad, varustuskomitee poolt kinnitatud fondid ja limiidid, Riigipanga poolt trükitud rahatähed, mis kehtisid ainult siseriiklikus käibes. See kõik kõlbas siseriiklike vedude korral, mida nimetati kabotaažiks.
Mootorlaev Tallink.
Teiselt poolt töötasid laevad ka rahvusvahelistel vedudel. Siin oli aga vaja täiendavaid näitajaid ja teistsugust raha. Rubla ju kusagil ei
2 6
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook