Tallinki parvlaev Georg Ots 1992. a.
maksnud ja ei olnud tal ka mingit katet. Ja eks maailmas oli palju erinevaid rahasüsteeme. Välisriikide raha oli üldiselt valuuta. Kõige selgem oli seis vabalt konverteeritavate, nn „kõvade“ valuutadega. Need olid üldtunnustatud Inglise nael, USA dollar, Prantsuse frank, Saksa mark, Šveitsi frank, Jaapani jeen ja mitmed teised arenenud tööstusriikide valuutad. Need valuutad kõlbasid kõikjal. Siis tulid osaliselt konverteeritavad valuutad, mille suhtes tuli olla ettevaatlik, ja lõpuks nn sotsmaade valuutad. Et siduda väliskaubandus laiemalt ja meretranspordi töö rahvusvahelistel vedudel muu maailma raha ja majandusega, kasutati nn „valuutarubla“ mõistet. Tuletati kindel kurss välisvaluutadega ja seda kasutati ka laevanduse töö planeeri - misel ja hindamisel. Sellist raha pole muidugi keegi näinud, sest see oli tänapäevaselt öeldes „virtuaalne raha“. Laevadel olid kulud nii rublades kui ka valuutas. Töö planeerimiseks ja hindamiseks kasutati puhta valuutatulemi näitajat (CCV – tšistaja valjutnaja võrutška). Sadamakulud, lootsitasud, agenteerimistasud tuli välismaal maksta reaalses valuutas. Kütet, toitu ja varustust osteti välissadamas vähe ja ainult äärmise vajaduse korral. Laeva tulud aga arvestati import- ja eksportvedude puhul „valuutarublades“, mis arvestati tariifide alusel ja veod telliti N. Liidu väliskaubandus - koondiste poolt. Erilise klassi moodustasid kaubaveod kolmandate riikide vahel vabaturul (nn Cross trade ), mille eest maksti juba kõvas valuutas. Nendel vedudel osalemiseks arendatigi hoolega vedusid liinidel nii konverentside koosseisus kui ka iseseisvalt ( outsider - itena). (lk 119)
Auvahtkond State of Maine'i saabumisel Tallinna.
Ühisettevõtte Tallink sünnivalud 1988–1994 1987. aastal saabus perestroika tuultega uudis, et Tallinnast väljuvad teed avatakse liikluseks välisriikide autodele ja reisijatele. See teade pani mõtted kohe liikuma võimaliku parvlaevaliikluse avamisest Tallinna ja Helsingi vahel. Teema oli südamelähedane, kuna olin olnud algusest peale seotud Tallinna ja Helsingi vahel toimuva laevaliiklusega, alates selle avamisest 1965. aastal. Eeskuju ei olnud vaja kaugelt otsida. Soome ja Rootsi vaheline parv - laevaliiklus kasvas nagu pärmi peal. Iga 4–5 aasta järel tulid liinile uued ja suuremad laevad, kusjuures vanad laevad müüdi maha kõrgema hinnaga, kui kunagi ehitatud olid. Reisijate ja autovedude mahud kasvasid hoogsalt. Samas oli meile teada fakt, et m/l „Georg Ots“ ehitati Poolas ühena seeriast parvlaevade projekti järgi, kuid
27
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook