Enne 1940. aastat jagati rannasadamad väliskaubanduse, sisekaubanduse ja kalasadamateks. Sadamaid haldas riiklik mereadministratsioon (1920–1929 Mereasjanduse Peavalitsus, 1929–1938 Veeteede Valitsus, 1938–1940 Veeteede Talitus), mille ülesandeks oli sadamate uurimis- ja mõõdistustööd, projekteerimine, ehitus, korrashoid ja remont nii riigi- kui ka erasadamates. ohtadel korraldasid sadamate tööd sadamakaptenite K teenistused, mõnes sadamas ka kohalikud tolliinspektorid. Ametkonnas valmistati ette ka kõik seadusandlikud aktid ja arengukavad. Enamik Eesti sadamaid olid riigisadamad, paljudes neist olid ka eraettevõtjatele kuuluvaid kaisid, sadamasildu ja lao - platse. Merenduse arendamise programmide koostamisel suudeti vajadusel kiiresti teha korrektiive arvestades majandusolude muu - tusi. Tsaariaeg Rannasadamaid ja lautrikohti korraldasid aastasadu kohalikud maaomanikud. 19. sajandi lõpus seadsid tehnika kiire areng, suure - mate laevade kasutuselevõtmine ning elavnev merekaubandus sadamatele uued nõudmised. 1880. aastatel hakati Vene teede - ministeeriumis, kelle haldusesse kuulusid kommertssadamad, lisaks Tallinnale ja Pärnule koostama kavasid varjusadamate välja - arendamiseks. Need olid hädavajalikud rannakaubanduse (kabo - taaži) elavdamiseks, kus tollal seilasid peamiselt purjelaevad, mis vajasid reisudel halva ilma eest kaitset. 1893. aastal moodustati Läänemere ranniku varjusadamate väljaehitamise ettevalmistami - seks spetsiaalne uurimisgrupp. Töid juhtis Tallinna sadama ehitus - tööde ja Balti mere sadamate uuringute ülem insener Vladislav Rummel . Eesti sadamatest uuriti esmajärjekorras Tallinna, Loksa, Hara, Spithami, Virtsu ja Heinaste sadamaid, 1903–1904 töötati Kärdlas, Luidjas, Suursadamas, Puulaidus ja Orjakus. Esialgsed uuringud üldpildi saamiseks tehti veel Aseris, Narvas, Mahus, Kundas, Toolsel ja Hara lahes. 1904. aastaks valmis mitu köidet põhjalikke aruandeid. Oli mõõdistatud ja kaardistatud, analüüsitud olemasolevaid andmeid meteoroloogia (tuuled, veetaseme kõiku - mine, jääolud jms), geoloogia ja topograafia kohta. Lisaks oli käsit - letud majandusküsimusi: kaubanduse alalt tagamaa olemasolu, lähikonna ettevõtted nende aastatoodangu äranäitamisega, kalan - dusolud jne. Olulise osa moodustas vajalike süvendusmahtude arvestus. 1912. aastal esitati Läänemere kaubasadamate uuenda -
Foto: Tallinna Ülikooli Raamatukogu
Vladislav Rummel (1854–1930) oli Venemaa üks juhtivaid sadamaehitusinsenere. 1909. aastast oli ta Riia, Tallinna, Kuressaare, Pärnu ja Heinaste sadamate ehitustööde juhatajaks, kes osales aktiivselt Tallinna seltskondlikus tegevuses. Tunnustuseks paigutati sadamasse tahvel. Foto aastast 1915.
Foto: DIGAR
mise kava valitsusele (Riigiduumale) kinnitamiseks. Sadamate ehitamiseks ja nende ning faarvaatrite süvendamiseks planeeriti üle 1 102 miljoni rubla. Ehitustöödega alustatigi, kuid 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Pärast Vabadussõda Sõja ajal oli sadamais suudetud teha vaid hädavajalikke töid. 1918. aasta novembris moodustas Kaitseliidu Tallinna sadama koman - dant Oskar Toomara sadamakomisjoni, liikmeteks Narvast Heinasteni kaheksa kohalikku meremeest sadamakomandanti - dena. 4. detsembrist pandi maksma esimesed sadamate kasuta - mise eeskirjad. Kinnitati ju Ajutise Valitsuse 24. novembri esimeses deklaratsiooniski, et riigile on esmatähtsaks sadamate korralda - mine. Mahu sadama plaan. Samalaadsed kaardid ja plaanid lisati uurimiskokkuvõtetele.
1 1912. aastal alustatud Peeter Suure sõjasadama valmisehituseks oli Mereministeerium plaaninud 75 miljonit rubla, lisaks veel Tallinna kaubasadamale 1,18 miljonit. Estonia seltsi majale kulus üle 800 000.
3 1
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook