Harald Viikmann (1892–1965) oli aastail 1919–1944 juhtiv insener Eesti sadamate, vee - teede ja tuletornide ehitamisel ja rekonstrueerimisel ning noorte õpetamisel.
Foto: Rahvusarhiiv
Foto: Eesti Meremuuseum
Johann Mey mõõdistustöödel.
rohkem kogemusi. Teemat arutati merendus- ja kalandustegelaste kongressidel, arvukalt ilmus kirjutusi ajakirjanduses. 1926. aasta juunist olid kavad välja pandud Mereasjanduse Peavalitsuse ruu - mes, kus neid iga asjahuviline näha võis. Järgmisel aastal tunnistati kava „läbikaalutuks ja vastuvõetavaks“ ning alustati töid. Oluliste seaduste vastuvõtmiseni jõuti alles 1928. aastal. Mais kiitis Riigikogu heaks nii rannasadamate kui ka siseveeteede arendamise ja selleks krediidi määramise seadused. Viie aasta peale lubati rannasadamatele kulutada 791 000 krooni. Roomassaare, Mõntu, Kihelkonna, Kuivastu, Sõru, Orjaku, (Hiiu) Suursadam, Dirhami, Rohuküla, Käsmu, Mahu ja Aseri sadamad tuli parandada ja laien - dada, uued ehitada Orissaarde, Võsule ja Verki. Sisevetel olid Peipsi, Võrtsjärve ja Emajõe vesikonna sadamate ja eraldi Tartu korrasta - mine ning veeteede puhastamine ning süvendamine. Tööde rahas - tamine oli ette nähtud riigieelarvest iga-aastaste erakorraliste krediitide arvel. Riigikogus oli nenditud, et rannasadamate korralda - mine on tarvilik meede rannikurahva majandusliku arengu kiiren - damiseks. Seaduseelnõu esitajad olid merepimedatele selgitanud, et rannasadamate korraldamine on oluline mitte ainult randlastele- meremeestele, vaid ka ümbruskonna põllumeestele ja ettevõtjatele (töösturitele). Näiteks Saare- ja Hiiumaa on välisilmaga ühenduses ainult mere kaudu ning ka „suurel maal“ on raudteed rannast enamasti väga kaugel. Merd mööda ühenduse pidamiseks on aga sadam palju tarvilisem kui näiteks jaam raudteel, sest rong võib ükskõik kus seista ja rahvast peale-maha lasta, kuna laevale pääsemine on tuulise ilmaga ainult sadamas võimalik. 2 1922 viidi Mereasjanduse Peavalitsus Teedeministeeriumi alla. 3 1926. a juulis arutati Riigikogu istungil ühekorraga valitsuse plaane maanteede-, raudteede- ja veeteede võrgu kordaseadmiseks ja arendamiseks, mida oli nimetatud tähtsamateks riigielu küsimuseks. Samal ajal tõusis päevakorda Peipsi järve veepinna alandamine eesmärgiga vähendada üleujutusete mõju põllumajandusele.
28. jaanuarist 1919 anti sadamate haldamine Merejõududele, mille juhataja Johan Pitka võttis oma juhatuse alla Sadamate Valitsuse ning Veeteede, sadamate süvendamise ja paranduse ameti, mis 1. märtsist 1920 viidi üle Kaubandus-Tööstusministeeriumi alluvu - 2 ses organiseeritud Mereasjanduse Peavalitsuse koosseisu. Sada - matega tegeles valitsuse ehitusosakond. Tuli hakata trööbatud sadamaid uuesti korda seadma, sõdade ajal hooletusse jäänud sadamaid parandama ning uuendama vastavalt riigi majanduslikele võimalustele. Lootusrikas algus 1920. aastaks koostas Kaubandus-Tööstusministeeriumi mere - asjanduse osakond esimese riikliku merenduse tegevuskava. 1924 arvestati Eesti rannikul 49 sadamat ja tähtsamat rannakohta. Neist 20 sadamas võeti ka tolli- ja sadamamakse. Kohe jätkati aastate eest pooleli jäänud uurimis- ja mõõdistustöid. 1925. aasta oktoobris määras Riigi majandusnõukogu erikomisjoni „kodumaa laevasõidu uurimiseks ja tarvilikkude abinõude leidmi - seks laevasõidu olukorra parandamiseks“, ülesandega töötada välja rannasadamate ja veeteede kordaseadmise kava. Riigikogule otsus - tamiseks saadetud kava kõigis Eesti randades, samuti sisevetel veeveonduse võimaluste kasutamiseks aastateks 1927–1932 3 töötati välja Mereasjanduse Peavalitsuses. Tööd juhtis Peavalitsuse juhataja Eduard Avik , osa võtsid insenerid Valter Meder ja Harald Viikmann , Kaubandus-Tööstuskoja esin - dajad kapten Johannes Loosberg ja insener Ernst Masik (Maasik), rannaliine korraldanud Balti Päästeseltsi kaptenid Voldemar Horst ja Jaen Klaar ning Viru-, Pärnu-, Harju- ja Läänemaa omavalitsuste esindajad. Kaasa aidata jõudis ka sõjaväe topo-hüdrograafia osa - konnas teeninud kolonelleitnant Johann Mey , kel ilmselt oli kõige
3 3
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook