VESI
1929 näitus-messil oli eraldi väljapanek ka rannasadamate aren - damise kavast.
registreerimata jäi nii aluseid, kaubakoguseid kui ka reisijaid. Need olid paigad, kus olid ainult lautrikohad või väike vaiadel puusild. Sadamasse tulnuks või sealt väljunuks loeti tihti laevad, mis jäid eemale ankrusse ning kaupu-reisijaid veeti paatidega. Statistikas olid arvestamata ka alla 20 brutotonnised laevad, sisse-välja sõelu - nud paadid, praamid, piiritusevedajad. Normaalse elu keeras pea peale Moskvas 1939. aasta 28. sep - tembril alla kirjutatud Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping, millele oli lisatud sadamate ja muu merendusega seotud küsimuste lahendamiseks seitse salaprotokolli. Professor Ants Piip oli üks lepingu allkirjastajatest. Läbirääkimiste komisjoni seitsmest liikmest olid kolm merendusasjatundjad: Merejõudude juhataja Johannes Santpank , Veeteede Talituse direktor Eduard Avik ja Välisministeeriumi esindajana Aleksander Varma . Järgnesid kitsendused meresõidu ja sadamate kasutamise osas, kuni otsustama hakkas hoopis teine võim. 25. oktoobril 1940 aval - dati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus ENSV Meretranspordi, laevanduse, ekspeditsiooni- ja stividorettevõtete, merekaubanduse, sadamate ja sadamasildade ning merekoolide NSVL Merelaevastiku Rahvakomissariaadi alluvusse üleandmise kohta. NSVL Mere - laevastiku Rahvakomissariaadi alluvusse anti Tallinna, Pärnu, Narva, Österbi, Haapsalu, Heltermaa, Kuivastu, Loksa (koos ellinguga), Mahu, Narva-Jõesuu, Orissaare, Rohuküla, Roomassaare, Taaliku, Triigi, Virtsu, Kunda, Jaagurahu, Kärdla, Aseri, Sillamäe, Ülgaste ja teised kaubasadamad ning sadamasillad, ühes nende juurde kuu - luvate maa- ja veealadega, kaidega, juurdeveo teedega, laadimis- lossimisvahenditega, ujuvkraanadega ja kogu muu sadamate maja - pidamisega. Sadamaid hakkas üle võtma 21. novembril moodus - tatud Eesti Riiklik Merelaevandus. 25. novembrist allutati 34 mere - sadamat Merelaevanduse Tallinna Merekaubasadamale. Kaksküm - mend sisevete sadamat anti Eesti NSV Siseveeteede valitsusele. Ka rannarahva traditsiooniline elukorraldus löödi segi. Ujuvvahendite registreerimise kord oli maksev juba 1920. aastast ja mõnevõrra hiljem merelepääsu piirangud näiteks kiirpaatidele, mille omanikke kahtlustati salakaubaveol. 1939. aasta detsembris sai Piirivalve Talitus karmi korralduse kindlustada kogu merepiiril mootorujuv - abinõude ja isikute liiklemise järelevalve ja kontroll. Sisekaitse ülema loata ja ilma piirivalvele teatamata oli merele minek keelatud. Selle tagamiseks nõuti agentuurvõrgu laiendamist. Okastraataiad ilmusid mereranda juba baaside ehitamise alguses. NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) piirivalveväed sisenesid Eestisse 1940. a juunis, juulis kontrollisid nood kogu merepiiri. Septembrist hakati sisse viima piirirežiimi. Hakati rangelt kontrollima merele minekut ja randa tulekut, paate valvatavatesse sadamatesse koon - dama ja nende lukustamist nõudma. Pool sajandit hiljem, 4. juulil 1991 andis valitsus välja määruse : „Eesti Vabariigi Transpordi- ja Sideministeeriumil lahendada 1. septemb - riks 1991 koos NSVL Merelaevanduse Ministeeriumiga Virtsu, Kui - vastu, Rohuküla, Heltermaa ja Roomassaare rannasadamate vaba - riigi haldusse ületoomise küsimus.“
Eduard Avik nägi vaeva merenduse kasuks lobitöö tegemisega, suutes neil aastatel sagedasti vahetunud „põllumeestest“ ministrid meelitada tutvuma rannasadamatega Saare-, Lääne- ja Virumaal. Tühja rahakoti diktatuur 1931. aasta 24. aprillil võeti Riigikogus vajadusega vähendada seoses majanduskriisiga kulusid ilma pikema aruteluta vastu otsus muuta 1928. aasta seadused. Juba 1930. aasta eelarvet oli kärbitud, 1931. aasta Teedeministeeriumi eelarvest kärbiti aga ainult meren - 4 dusega seotud summasid, üle kahe korra. Seni eraldatud summa - sid lubati kasutada pooleli olevate tööde lõpetamiseks. Objektide arvu vähendati, aina rohkem hakati sadamaehitustöödel rakenda - ma töötatöölisi. Algses kavas oli olnud näiteks Tõstamaa, sest Virtsust lõuna poole polnud rannikul ühtki sadamasillaga kohta, kuid see oli välja pudenenud juba 1928. aasta seaduse väljaandmise ajaks. Kõrvale jäeti Kihelkonna lahe ehitus, sest seal ehitas enda oma juba AS Eesti Marmor. Kõrvale jäeti ka Aseri ja Võsu. Lisandunud oli Virtsu. Kui esimest nimekirja kokku pandi, ei olnud ametnikud-poliitikud suutnud kokku leppida, kas Virtsu ehitatakse raudtee või ei ja 5 sadamal seal ei nähtud perspektiivi. Uue hoo sai rannasadamate rekonstrueerimine 1935. aastast Kui majanduselu hakkas kiiresti elavnema, leiti uuesti vahendeid sadamate ja veeteede jaokski. Sadamate ehitamist hakati rahas - tama rahvamajanduse elustamise fondist. Selleks eraldati erakorra - lisse eelarvesse summad meresadamais hoonete, rajatiste ja teede ehitamiseks ning hüdrograafilisteks uurimistöödeks. Jätkata sai pooleli töid ning alustada uusi. 1940. aastani suurenesid need aasta-aastalt. Eraomanikud ja koha - likudki suutsid enam panustada. 1934. aastaks oli koostöös Põllu - majandusministeeriumiga välja töötatud kalasadamate arenda - 6 mise kava. Statistikaameti kokkuvõtetes 1939. aasta sadamate kohta on märgitud välis- ja rannasõidu sadamaid suuremate, Tallinna ja Pärnu kõrval kakskümmend neli ja ühe rea peale on tabelites koon - datud „Saaremaa rannad“. Rannavedude suuremad käibed olid Roomassaares, Loksal, Rohukülas ja Triigis, väliskaubanduses Loksal, Jaagarahul, Paldiskis, Papisaares ja Mõntus. Nende järele platseerusidki need „Saaremaa rannad“ oma välja veetud 8930 tonniga. Veetavamaiks kaupadeks rannaveos olid metsamaterjal ja „metsikud kivid“. Statistikaandmed kaubaveo kohta ei ole ammendavad. Kaupu veeti ka piirkondadest, kus puudusid tolli või piirivalve esindajad ning 4 Teiste ministeeriumide arvelt vähendati samas näiteks pensione 20%, riigiteenijate ja sõjaväelaste palkasid 20%, kaotati tasuta arstiabi jms. 5 Rapla-Virtsu kitsarööpmelise raudtee ehitamine otsustati 1928. aastal, avati 1931. 6 Sellest lähemalt edaspidi.
34
TEEJUHT / NR 1 4
Powered by FlippingBook