Sa oled nagu Hunt Kriimsilm ja tema üheksa ametit – kuigi esi- mesena meenud sa kõikjalt, kus vabatahtlikud on käe külge pannud, siis igapäevatöö on sul hoopiski riigiametis. Ja kui ma kõrvalt su toimetamisi vaatan, jääb mulje, et sa lausa fännad erinevaid kriise ja ekstreemsusi. Mis puudutab Hunt Kriimsilma üheksat ametit, siis ma ei teagi… on palju tegemist jah, aga see kõik on ikka samas valdkonnas. Nii- nimetatud päristöö ongi elanikkonna kaitse ja kriisi reguleerimine Päästeametis. COVIDi pandeemia ajal olin paar aastat pidevalt lähetuses teistes asutustes, näiteks olin Saaremaa valla kriisikomisjonis ja juhtisin Kuressaare haigla staapi. Sellega on hea lugu – sõber esitas paar päeva tagasi tehisarule küsimuse „Kes on Jako Vernik“? ja AI andis vastuse, et olen seotud Kuressaare haiglaga. Riigikantseleis ja Terviseametis tegelesin samuti pandeemiaga, lõpuks ka veidi Sotsiaalkindlustusameti juures Ukraina põgenikega. Millal sa aru said, et inimeste aitamine on n-ö su pealis- ülesanne? Mulle tundub, et ka sinu vaba aja tegevused – ja neid on palju – on ühel või teisel moel seotud vabatahtlikkusega ning tegelikult ka veepealsete ja veealuste asjadega. Teadmine, et tahan seista õigluse ja turvalisuse eest, on olnud küll varasest noorusest peale. Olen Sisekaitseakadeemia Politsei- kolledži I lennu lõpetanud, see oli asjade loogiline käik. Ja juba enne seda kaitsesin massiüritustel korda ja aitasin inimesi, kellele keegi tahtis liiga teha, olin turvateenistuses. Nullindatel oli võimalus Siseministeeriumis sisejulgeoleku teemadel kaasa rääkida. Kuivõrd teadlikud need valikud on, ei oska öelda, aga nad on loomu- pärased. Ellusuhtumine ju ei muutu, põhiväärtused on ikka samad ja iseloom ka ju välja kujunenud – arvan, et jätkan ka edaspidi samal rajal. Mis puudutab riigiteenistuses elanikkonna kaitsega tegele- mist, siis seda on väga vaja teha, eriti praegusel ajal toimuvat silmas pidades. Tundub, et hobidega aktiivne tegelemine käib mul justkui 10aastaste tsüklitena. Merepääste on olnud üks pikemaid nende seas. Vahepeal pisut tüütab, siis otsin uusi vaatenurki. Koolitanud olen vabatahtlikke kogu aeg. Praegu on meil tugev esindusorganisatsioon Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste (EVMJP). Tüdimusest aitab üle saada teadmine, et isiklik eeskuju on oluline. Kui keegi enam ei viitsi teha, kõigil on palju tegemist, siis see on merepääste tuleviku seisukohalt suurim risk. Kas vabatahtlikud tahavad, jõuavad, viitsivad? Kuidas neid motiveerituna hoida? Kui mäesuusatamine kõrvale jätta, siis tõepoolest on mu hobid päris vesised. Kõigepealt saad aru, et merel on tore paadiga sõita – lähed ja teed väikelaeva juhi loa, edasi tuleb juba jaht ja matkapurjetamine. Paljudele olen ma tuttav sukeldujana, sellega olen vist juba veerand- sada aastat tegelenud, ehk esimene vesi oli alt üles vaates. Tänu sukeldumisele tekkis ka Viimsis kontakt ja tegime merepääste- ühingu – mina sukeldusin, teised olid paadiga.
Viimsi vabatahtlikkusel on sinu jaoks märgilisem tähendus kui ainult kohalike kalurite ja hobipurjetajate aitamine merel. Sa rõhutad ikka, et sulle meeldib vaadata laiema pilguga, mida ka teed. Mulle on alati meeldinud suurem pilt, tõepoolest. Kui 2009. aastal tegime Viimsisse merepäästeühingu, siis algusest peale selle mõttega, et laiendame tegevuse üle-eestiliseks. Aga liitusime hoopiski ise Vabatahtliku Mere- ja Järvepäästega, mis oli samal ajal juba esindusorganisatsioonina loomisel. See oli aeg, kui vee peal käis järjest rohkem inimesi, kes mõnikord ka hätta sattusid, neid oli tarvis aidata ja nii tekkisid vabatahtlikud ühingud. Nullindate lõpus võtsin südameasjaks organisatsiooni ehitamise ja arengukava kirjutamise. Muuhulgas arendasime välja oma koolitus- süsteemi – käisime Soomes nende ühingu juures koolitajateks õppimas. Toona üles ehitatud süsteem on Eestis tänaseni kasutu- sel, nüüd on sellest saanud riiklik koolituskava. 2012. aastal kirjutati politsei- ja piirivalve seadusse sisse ka merepääste peatükk. Pluss muidugi koolitussüsteemi edasiarendamine ning koolitamine, mida olen nüüdseks 15 aastat teinud. Kas sul on ette tulnud olukordi, kus tunned, et asi läheb sinu või vabatahtlike jaoks n-ö lappama ja satute ise ohtu? Või on ilm nii vilets, et ei saagi appi minna ning keegi jääb abituna vee peal oma saatust ootama? Merd ei pea kartma, kuid merd peab austama. Tsiteerides Raigo Pajulat: tormi kätte ei minda, tormi kätte jäädakse. Merepääste puhul peame samamoodi tegema teadlikke valikuid: kui sul endal ja meeskonnal on ohtlik välja sõita, siis sa ei saagi välja sõita. Nüüd on vabatahtlikel hea varustus, oleme üsna merekindlad, aga neid otsuseid tuleb ka hea varustusega teha ning pigem ongi see mõistuse hääl, mis on abiks. Merepäästes õnneks ei ole ette tulnud selliseid juhtumeid, kus ei saa appi minna. Mida on vaja teha, seda oleme teinud. Ja õnneks ei ole antud mulle sellisele sündmusele reageerida, kus oleks oht otseselt inimeludele, kus alus on uppunud ja on hukkunuid. See oleks kindlasti väga raske ka hingeliselt.
Inimesed, kes on läbi käinud merepäästjate koolituse, on hiljem ülivõrdes rääkinud uutest teadmistest ja oskustest ning
Tüdimusest aitab üle saada teadmine, et isiklik eeskuju on oluline. Kui keegi enam ei viitsi teha, kõigil on palju tegemist, siis see on merepääste tuleviku seisukohalt suurim risk.
13
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook