VESI
kirjeldanud seda kui maailma parimat vabatahtlikku tööd, sest ükski juhtum ei ole teisega sarnane ja tuleb pidevalt raamist välja mõelda. Räägi mõnest juhtumist, mida edaspidi oled koolitustel ka näiteks toonud. Viimsi ühingus oleme korra välja sõitnud, pealtnäha oli tüüpiline juhtum, aga kohapeal sai kõvasti leiutatud. Mulle helistas tuttav, et teil seal Aegna külje peal on üks paat sõitnud kividesse ja mootor enam ei tööta. Suhtlesime abivajajaga, küsisime, millises vees on, kas ankru pani sisse, kas juurde saame – ta kinnitas, et saame juurde. Sõitsime suure paadiga välja, kohale jõudes selgus, et abivajaja on täiesti kiviklibu keskel ja sinna juurde ei saa. Ütles, et lasi ankru sisse, aga sai otsa tagasi, sellist asja ikka juhtub, et sõlm on tehtud valesti või kehvalt kinnitatud – ja muidugi liikus paat siis veel rohkem klibusse. Mis meil üle jäi, läksime koju ja võtsime 4,5-meetrise paadi, sellega saime lähemale, aga et abivajajani jõuda, tuli teha pinnaltpääste ujumine koos pukseerimisotsaga. Seda teevad vabatahtlikud merepäästjad nii, et võtad puksiirköie hammaste vahele ja ujud sellega hädas aluseni. Kinnitad, tõmbad paadi lahti, liigud sellega koos oma paadini, sellega omakorda edasi suurema päästepaadini ja õhtuks oled sadamas. Miks nad üldse kividesse sõitsid? Ilm oli ju soodne, polnud mingit pöörast tormi? Eks nad olid perega merel ja oli vähene sõidukogemus – kui vaatad merekaarti, siis näed, et seal on plussid peal, aga see ei tähenda, et on vaba vesi ja anna aga minna, vaid need tähendavad kive. Madalas vees pole keegi neid kive mõõdistanud, ilmselgelt talvel ka jää neid liigutab, neid tingmärke ei saagi õigesse kohta panna. Et kui plussist mööda sõidad, saad vahelt läbi – ma ei soovita, tuleb sõita ringiga. Õnneks oli neil kerge ehmatus, keegi viga ei saanud ja jäid ka oma aluse peale, kui neid sealt lahti tõmbasime. Teine lugu oli Paljassaares, kus rendijaht oli öösel sattunud kivi- desse. Navigeerimiseks halb, kottpime, Paljassaares polnud tänava- valgustust ka. Jaht oli külili kiilu peal. Sinna jõudis esimesena tule- tõrje, näitasid hädalistele valgust, vesi oli vööni, jahi pardalt sai kaldani kõndida. Järgmisel päeval hakkasime leiutama, kuidas jaht kivide vahelt ära saada. Palusin Tallinna mereliikluse korraldajatelt esialgu, et liinilaevad väga lähedalt mööda ei sõidaks, et jahti ei lõhuks. Pusisime, aga alust kätte saada ei õnnestunud. Laine andis idee ja võtsin uuesti mereliiklusega ühendust ning palusin, et las suur laev tuleb nii lähedalt kui võimalik ja nii kiiresti kui saab. Laeva lainega saime jahi kätte! Kaks suurt lainet, millest kumbki liigutas jahti umbes kolm meetrit vabasse vette, kiil sai põhjast lahti ja jaht keeras end püsti, me hoidsime samal ajal puksiirköit pingul. Päev läbi möllasime – otsad olid jahi küljes, puksiirköis teise aluse küljes ja
pinge peal, kui laine tuli ja hakkasime edasi tõmbama, kuni aluse saime ära pukseerida.
Sellistel puhkudel saab ja peabki leiutama! Need lood on koolituse osa. Ehk kui tundub, et lahendust pole ja alus on kinni, siis elu on näidanud, et lahendus on siiski olemas. Kuidas vabatahtlik mere- ja järvepääste süsteem üldiselt toimib? Millised on prioriteedid, kui kiiresti tuleb reageerida? Merepääste on inimelude päästmine või veesõiduki või muu sõiduki otsing ja pääste merel ja piiriveekogudel. Prioriteediks on alati inimelu: esmane ülesanne on inimelu hoidmine ja päästmine. Alus on sel hetkel teisejärguline, kuid pääste teine ülesanne on vara- pääste. Rahvusvahelises õiguses on merepääste defineeritud inimese ja vara päästmisena. Vabatahtlik merepääste on üles ehitatud ühingute põhiselt, kellel on Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA) sõlmitud merepäästetöö leping. See annab võimaluse merepäästekeskuselt väljakutse saamiseks. Otsingu- ja päästeoperatsioonide juhtidel on teave, kui kiiresti üks või teine vabatahtlik üksus reageerida suudab ja nad oskavad sellega arvestada. Mõnes piirkonnas võib olla mitu reageerimis- punkti, esimesena läheb see, kes on lähemal. PPAga on lepingus ligi 40 ühingut kogu Eestist. See on töine osa. Teine osa on esindusorganisatsioon EVMJP, mille liikmeteks on ühingud. Liikmeks saavad ka need, kellel ei ole PPAga lepingut, aga on tahe valdkonnas tegutseda. Abistame neid koolitustega, proovime motiveerida, esindame nende huvi riigiga suhtlemisel, teeme üldist turundust. EVMJP on Soome eeskujul nii mere- kui sisevetel tegutsejate ühendusorganisatsioon. Osa ühinguid kuulub Päästeliitu, mõni on mõlemas. Soomes on vabatahtlik merepääste üleriigiline organisatsioon. Eestis tekkisid paralleelselt maa- ja merepääste esindused ning nii on see jäänud siiani. Reageerimise kiirused sõltuvad piirkonnast ja sellest, kus sündmus toimub. Olen praegu oma suvekodus Hiiumaal n-ö poole jalaga valves, kuivülikonna kott on toas valmis. Seni pole ühtegi väljakutset tulnud, aga kui juhtuks, siis peame olema 60-minutilise väljasõidu valmiduses. Meie punkt on Orjaku sadamas, aga enamik inimesi ei ela sealpool. Siiski on reaalne pigem 30 minutit väljasõiduni: mees- konna vanem saadab sõnumi, et on vaja minna, kõik istuvad autosse ja sõidavad välja. Meie piirkond on Kassari, Salinõmme, Kalana. Kärdlas on PPA võimekus, sealt pole vaja olnud reageerida. Pääste- paat on RIB, kummipontoonidega, üsna ilmastikukindel ja kiire alus. Tallinnas on kolm vahetust ööpäevas, et oleks tagatud pidev reageerimisvõimekus. Kohal on alati meeskonnavanem, roolimees, pinnaltpäästja. SRU ehk merepääste meeskond on alati kolmeliik- meline.
Vabatahtlik töö on tänuväärne ja vee peal toimuvate sündmuste puhul täiesti hädavajalik, aga kust tuleb raha? Lõputult tasuta
14
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook