VESI
tegutseda ei jaksa ju keegi. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele suuresti tänu riigi toele, mida meile PPA lepingute kaudu antakse. Võrgustik on praegu üsna piisav. Vabatahtlike osa on hästi näha, proportsioonis ehk reageerimis- punktide arvult on see suurem kui riigi osa, ja see on normaalne, sest oleme aktsepteeritud valmisolekus merepääste ja riik saab tegeleda ka oma teiste ülesannetega. Võib-olla mõni asukoht rannikul on, kus pole piisavalt inimesi, kuid kui areneb kogukond, tuleb ka pääste. Ühingutele on garanteeritud riigi tegevustoetus, varustuse ostmise raha, lisaks saame ka PPAlt teenistuse elukaare teises pooles ole- vaid aluseid, mida korda teha. Seda toetatakse. Meie väikses mude- lis on püsitoetustasud riigi poolt ka kärbete ajal samaks jäänud, neid on kütusehindade tõusu tõttu isegi veidi tõstetud. Alati saab paremini, aga praegu ei kurda. Ühtepidi seda vabatahtlik- kuse vaadet oleme püüdnud pakkuda ka riigile. Eks see arusaam on jõudnud hiljem, kui mõni asi on ära tehtud ja on selgunud, et seda on tõesti vaja. Ideaalne oleks muidugi see, kui riik vaatab vabatahtlikke kui inimesi, kes panustavad oma aega ja oskusi tasu ja kasu saa- mata ning omalt poolt luuakse neile tingimused, et teenuse pakku- mise pärast ei pea muretsema, kulud on kaetud. Üks ettepanek, mida aegade algusest olen teinud, on see, et riik võiks toetada ka aluste ja inimeste veelt ära aitamist. Meil on ligikaudu 300 juhtumit aastas, enamik pole elupäästejuhtumid. Sellele kuluva summa võiks kokku lüüa ja riik võiks selle kulu kanda, et me ei peaks inimesele arvet esitama. See vähendaks tuntavalt ühingute haldus- koormust, mis praegu on tasuta tehtav töö. Muidugi võiksime veesõidukultuuri populariseerida ning kutsuda inimesi üles annetama, kuid sellele kogu süsteemi rajada ei saa. Osal ühingutest on toetajaliikmed, kes maksavad iga kuu püsimakset näiteks viis kuni kümme eurot, mõned rohkem. Kuid rahast isegi olulisem on ühisüritustega motivatsiooni hoid- mine. Et koolitustel tutvustataks tehnikat ja varustust, tehtaks õppusi jne. Kaksteist aastat tagasi alustasime üleilmse merepääste- föderatsiooni (ingl International Maritime Rescue Federation , IMRF) projektiga Crew Exchange ehk teeme igal aastal riikidevahelist merepäästjate vahetamist õppe ja kogemuse saamise eesmärgil.
Ja rääkides motivatsioonist, kuidas liikmeid tegusana hoida – siis kõige suurem abi on päriselu juhtumitest. Koolitusel mängitakse eri olukordi läbi, aga kõige suurema tegutsemise tahtmise annab ikkagi päris päästesündmus, kui saad kellegi elu ja vara eest hea seista. Kui meie jutu peale keegi tunneb, et tahab saada mere- või järvepäästjaks, siis millest tuleb alustada? See hakkab ühinguga liitumisest peale. Pead olema ühingu liige, siis saad tulla koolitusele, selle eest maksab riik. Kandidaadi staatuses ühingu liikmed saavad sündmusel kaasas käia, kuid neil ei ole sotstagatisi, mis merepäästjale on ette nähtud. Nagu Soomes, on ka Eestis praktikandid, kes õpivadki sündmuste pealt, edasi tuleb koolitus, korraga 12 inimest. EVMJP on nii esindus- kui ka koolitus- organisatsioon. PPA paneb kursuse kokku, olenemata ühingust, kas on EVMJP liige või mitte, inimesed on vajalikud kõikjal. Esmaste teadmistega inimesed hakkavad ühingus edasi toimetama ning arenema. Ühingu juhi vastutus on teha kandidaadi puhul selgeks, kas tal on aega panustada, et see poleks enam pelgalt tahtmine, vaid pika- ajaline plaan ja soov panustada. Kui on tõsine tahtmine, siis nõuded on üsna tavalised: peab olema vähemalt 18-aastane, füüsiliselt vormis ja kehtiva tervisetõendiga. Eesti merepäästjate keskmine vanus on võrreldes teiste Euroopa riikidega madalam, meil on ka naisi rohkem, lausa 20%, üleilmse IMRF uuringu põhjal on neid keskmiselt 2%, seega meil on naisi koguni kümme korda rohkem! Aga alati võiks veel rohkem olla. Merepäästjaid on 600 ringis, aga oluline on hinnata nende osakaalu, kes pidevalt tegelevad. Nii et koha leiab alati, kui endal on kindel taht- mine. Viimane küsimus on võibolla igav, aga vajalik neile, kes merele või siseveekogule lähevad. Kust saab kõige kiiremini abi, kui midagi juhtub? Merepäästekeskuse telefoninumber 619 1224 võiks kõigil aluse- omanikel olla telefoni salvestatud. Kui oled merehädas, siis sinna tuleb helistada. Muidugi saab alati ka 112 kaudu abi, sealt ühen- datakse merepäästekeskusega, lihtsalt see on natuke pikem tee. Sisevetel 112. Üldiselt võib olukorda meie veekogudel vaadata kerge optimismiga: turvalisus on vee peal olijatele tagatud, kuid ennekõike tuleb ini- mesel endal läbi mõelda, kuidas õnnetustesse sattumisi ennetada. Hea oleks kõigil omandada põhitarkused, näiteks kuidas hoida keha soojas, kui oodatakse päästjaid, kuidas päästevest õigesti selga panna jne. Värsketel väikelaevajuhtidel ei tasuks häbeneda oma väheseid oskusi ning nad võiksid merele minnes kutsuda kaasa ka mentori, suuremate oskustega meresõitja. Ka mina olen just kogenumate kaasabil õppinud vee peal liikuma. Ise katsetades õpib kahtlemata ka, aga see võib olla kallim ja raskemate tagajärgedega.
Merepäästekeskuse telefoninumber on 619 1224. Abi saab ka helistades 112, sealt ühendatakse merepäästekeskusega.
Loe lisaks vabatahtliku merepääste kohta
16
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook