VESI
Mudel ja foto: Tiit Jõgi
Kapten Jõgi sõitis pukseril Taara 1991. a novembrini ja läks seejärel Liepajasse kaubalaeva Kasse ümberehitustöid korraldama ja lõpetama. Taara oli Muuga sadamas kai ääres, kus oli avatud osa tuulele ja lainetusele, mille tulemusena laeva kere vigastada sai. Vigastused osutusid suureks ja laev lammutati 1992. või 1993. aastal. Sarnaseid laevu oli Eestis palju. Neid ehitati Saksamaal
1950.–1960. aastatel. Väga tublid laevad olid.
Minge siit ära ja minge Kopli lahte ja olid veel mõned kohad kuhu minna, aga otsustavaks sai see, et meie siit liikuda ei tohi mitte kusagile. See koht on meile antud ja rääkige oma ülemusega. See mõjus. Mõni hetk olid vait, ilmselt siis räägiti oma ülemusega, sest pärast seda oldi kõigega nõus. Küsiti isegi luba platvormi külge ennast haalata. Tõesti, jäigi selline mulje, et sellised väikesed mehed võtsid seda kui õppust. Päevavalges oli televiisoris nähtud Pärsia lahe tunne: sõja- laevad kõikjal. Laevateedel ees suured sõjalaevad, väiksemad igal pool. Laevaomanikule olukorrast teatada ei õnnestunud. Eks olu- korda teati kaldal meist paremini, kuid head tavad näevad ette teata- da tegevusest, kui reisi jooksul on kõrvalekaldeid planeeritud reisi- plaanist. Merekanalid lainetasid ja huugasid kuidagi eriliselt. „Viimsi alfaga” ega Oktoobri kolhoosi raadioga ühendust saada ei õnnestu- nud. Peab kiitma ka. Ilmateated loeti õigel ajal. Tuli oodata. Pärast paljusid kordi „Voshod 1“ga rääkimist lubati meid hilja õhtul reidile. Lennusadama reidil sai üle küsitud ja lõpuks siis saime ka sadamasse. Jõudsime kai äärde. Otsad kai peal. Kaabel kilbis. Masinad seisma. Kuidagi kergem tunne – oleme sadamas. Kapten kutsus mind enda juurde kajutisse. Palus istuda dokumente täis laua taha ja teatas lühidalt: „Homsest päevast olen mina puh- kusel. Dokumendid on siin laua peal. Kõik on allkirjastatud.” Kergitas mütsi ja läinud ta oligi. Kapten oli väga suure elu- ja merekoge- musega. Tema oskusi hindan tänini väga kõrgelt. Lisaks suurele ja heale merepraktikale õpetas jääma inimeseks. Välja oli kuulutatud Eesti Vabariik Kapteni kajutis pabereid täis laua taga istudes tajusin, et nüüd ei ole kellegi käest küsida, kellegi varjus olla, kuid ju siis elu tahtis nii. Selleks olin küll valmis, kuid naiivsust ikkagi jagus. Laeva saadeti uus vanemtüürimees, kellega olin ka varem ühes laevas sõitnud. Me oli- Kapten Jõgi on ehitanud üle 200 laevamudeli. Pukseril Taara heisati Eesti sinimustvalge veel enne liputunnistuse saamist, kohe, kui selleks võimalus anti.
me olnud küll samal kursusel, kuid erinevates gruppides. Jällenäge- mine tegi palju rõõmu. Proovisin sadamast väljumist veeretada ikka edasi: küll vett tarvis võtta, toiduvarusid täiendada, küll ilm ebasobiv jpm. Meenusid read vanaisa Sander Jõgi päevikust, kus oli kirjas, et 3. veebruaril 1917 lasi Saksa allveelaev U-81 tema laeva Port Adelai- de põhja. Meeskonnal lasti minna, kuid kapten vangistati ja viidi kaa- sa. Vanaisa oli aurulaeval Port Adelaide puusepp. Ta sõitis 1914. a loodud laevafirma Dominion & Commonwealth Line (hilisem Port Li- ne) laevadel Inglismaal. Need laevad sõitsid Esimese maailmasõja ajal ka Inglismaa ja Austraalia liinil. Ettekujutus Eesti Vabariigist oli meil olemas, et nüüd siis hakkavad Vene väed siit riigist lahkuma ja mul oli hirm, et merel olles ei suuda ma tagada laeva ja meeskonna kindlust ja ohutust. Kes ja kas üldse tol ajal seda teadis, et alles mitme aasta pärast lähevad väed välja? Tuli siis ikkagi minna selle karavaniga teele. Tagasiteel, Mohni lähedal, küsisid tekimehed luba roolimajja minna, ise kuidagi nii ärevil ja sees kummaline õhin. Viitasid koonuga korst- na poole ja küsisid: „Mis värvi teeme?“ Asi oli muidugi selge. Poisid olid korstna pealt maha keeranud sirbi ja vasara. Jah, peab ütlema, et eks ta selline lage oli, kuid ma enam ei mäleta, mis värvi see lõpuks sai, kas must või sinine, kuid enne Tallinna jõudmist oli tehtud.
Miks ma seda räägin? Sest selle laeva sirp ja vasar on Soome lahes Mohni lähedal mere põhjas, koordinaate üles ei kirjutanud.
Tallinna liinidel tuli vastu reisilaev . Liiklust reidil kontrollisid Georg Ots endiselt vene mereväelased. Nad küsisid: „Vaata, Taara, sulle tuli vastu parvlaev Georg Ots – mis lipp tal ahtris on?” Vastasin, et punane, vastavalt liputunnistusele. Rohkem küsimusi ei olnud. Tegelikult oli Georg Otsal vöörimastis meie trikoloor, mis tähendaski nõukogude laeva Eesti vetes.
Selline sai lugu mere poolt vaadatuna neil pöördelistel aegadel.
44
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook