VESI
Foto: Eesti Meremuuseum
Jäälõhkuja Jüri Vilms 1932. a kevad-talvel Kuivastu all. Nii käis reisijate maha- ja pealetulek. Leiger sel ajal ilmselt Virtsust välja ei pääsenud.
jäälõhkuja Jääkarhu talviseks kütteks Eestist Riigi Põlevkivi- tööstuselt 1500 tonni põlevkiviõli ostmiseks. Seda hakati Hankosse viima naftaveolaevaga Viru-Õli, mida Leiger pukseeris. Jäämurdmisel Oma laugja raske ümara vööriga sõitis Leiger jää peale, olles seega tüüpiline jäämurdja. Esmased jäämurdetööd tehti Tallinna sada- mas, kui seal hakkas jää tekkima. 1920. aastatel määrati Leigrile tööpiirkonnaks Narva ja saadeti sinna, kui kohalikud pukserid enam hakkama ei saanud. Narvas tekkis jää varem kui mujal ja olud olid eriti keerukad jõel . Kui 1926. aastal jäid 16. detsembril Narva linna all jäässe kinni metsamaterjalidega praamid ja reisilaev Pavel, saadeti just Leiger neile appi. Jõel oli rüsijää ja Narva kosest tuli alla jääsupp. Aktsioon lõppes sellega, et abistaja ise ei pääsenud ka enam liikuma ja oli sunnitud Narva talvekorterisse jääma. Sama oleks ilmselt juh- tunud ka järgmisel aastal, kui laevaliiklus jäi seisma 24. novembril. Siis käis Leiger sadamakapten Alexander Petersiga jääluurel ja selgus, et jões oli kohati kolmemeetrine lobjakaummistus või see oli lausa põhjani külmunud. Seekord Leiger enam punnima ei hakanud ja pöördus Tallinna tagasi. Suursaarte liinidel sõitvatele reisi-kaubalaevadele saadeti jäämurd- jad appi siis, kui oli vaja nõrgem laev välja vahetada või neile sõidu- renn lahti lõhkuda. Eriti oodatud olid nad kevaditi, sest muutuvad ilmaolud lõikasid mõnel aastal saarte elanikud pikemaks ajaks mandrist ära. Tegelikult Leigri jõust (võimsusest) alati ei piisanud. Tal endalgi tuli seista Virtsus või Rohukülas, oodates kuni võimsa- mad jäälõhkujad Jüri Vilms või Tasuja tee ette murravad. Reisijate-, posti- ja kaubaveol 1918. aasta novembris Saksa okupatsioonivõimudest Haapsalu Uude sadamasse maha jäetud laev anti Kaitseliidu Tallinna sadama komandandi Oskar Treilmanni (Toomara) käsutusse, kes määras ta ühenduse pidajaks Kuivastu ja Haapsalu vahel. Alustati detsembri esimestest päevadest kahe reisiga nädalas.
Foto: Eesti Meremuuseum
Leiger (esiplaanil, veel Wulfina) on tulnud Heltermaale appi Mereasjanduse Peavalitsuse rannasõiduliinil sõitnud aurikule Endla. Uputatud Endla (ex Agathe) tõsteti 1919. a Pärnu jõest üles, remonditi ja sõitis 1920. aastatel Haapsalu–Heltermaa–Kärdla–Sõru–Triigi vahet. Pärast sõda, 1922. aasta novembrist hakkas Leiger liikuma Virtsu ja Kuivastu vahel, seejärel peamiselt Rohuküla–Heltermaa liinil. Kõigil järgnevatel aastatel oli ta pikemat või lühemat aega saarterahva teenistuses. Mõnel aastal olid jääolud nii rasked, et sõiduplaani järgi- mine oli võimatu. Algusaastatel oli probleeme ka kütusega. Näiteks 1922. a detsembris oli sütt varuks vaid kaheks kuuks (kivisütt vajas ta ca 300 kg tunnis), ja kapten taotles luba kasutada seisu ajal auru üleval hoidmiseks Virtsus ladustatud Mereasjanduse Peavalitsuse küttepuid. 1922. a jõulude ajal ei pääsenud laev kaks päeva Virtsust Kuivas- tusse. Pärast pühi sõitis Pärnust Tallinna tagasi pöördunud Jüri Vilms läbi väina ja purustas jää. Siis sai Leiger korra Kuivastus käia, aga seejärel kuhjas tuul lahtise jää Virtsu kokku ja tuli jälle kohal passida. Saarlased kaebasid, et kui jäämurdja poleks väina jääd purustanud, oleks neil võinud olla vähemalt kindel jäätee.
1930. a veebruaris istus Leiger mitu korda päevade kaupa jääs kinni. 19. märtsil, kui põhjatuuled väina jääd täis kandsid, tuli jääda pidama
48
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook