Foto: DIGAR
jate ruumeta, lahtine laev ja kohane vast kõigeks, kuid inimeste veoks mitte. Otse kurb on näha, kuidas vanad ja noored mitme- kraadilise külma käes ja vihma ning vee leotada ligunevad ja lõdisevad tervelt 1 ½–2 tundi aega, suuremalt jaolt kogu aja sunnitud olles seisma püsti.“ Jah, ruumid olid tõesti väikesed, ka meeskonna jaoks. Ahtris olid kapteni (5,52 m ) ja tüürimehe (5,53 m) kajutid, 2 2 12,2 ruutmeetrine mess ja meeskonna WC. Vööris olid oma kajutid mehaanikul (6,84 m ) ja assistendil (4, 39 m ). Kokkadel oli kasutada 2 2 4,32 m ruum ja meeskonnal 17,15 m . 2 2 Merepäästel Arvestades tollaseid olusid ja laevade varustatust navigatsiooni- vahenditega, sattusid laevad merel hätta üsna tihti. Lihtsamaid ja raskemaid päästetöid tuli ette igal aastal, miskipärast tuli alatihti väl- ja sõita just pühapäeval või pühade ajal. Mõned näited. Üks esimesi tõsisemaid tegemisi oli 22. augustil 1920 Kübassaare tuletorni alla randa jooksnud Soome arurulaeva Kastor lahti tõmbamine ja järg- misel päeval Virtsu sadamasse pukseerimine. 1922. aasta 16. detsembri hommikul läks ta päästma mootor- purjekat Fram, kes poolteist miili Kuivastust – hädaplagu pooles mastis – ankrus seisis ja vajumas oli. Leigri meestel oli kuus tundi pidevat pumpamist, et vee peal hoida ja seejärel Virtsu tarida. avarist Silla ääres jätkati pumpamist. Pühapäeva hommikul kell seitse ha- kati lossima. Pool laadungit saadi kella neljaks maha ja tänu sellele kerkis laev niipalju, et laevaruumi enam vett ei tunginud. Pumbati kokku 29 tundi. 19. jaanuaril 1928 ootas Leigrit nagu valget laeva Paldiskis rannal mitukümmend kalameest, kelle võrgud olid jäänud jää alla. Leiger vedas parajasti Hiiumaaga ühendust pidanud reisi-kaubalaeva Voldemar Kärdlast Tallinna. Kui too Pakri neemest omal jõul edasi pääses, keerati Paldiski alla ja lõhuti jää ranna lähedalt. Õnneks keeras tuul ka soodsasse suunda ja kalamehed said oma 250 võrku kätte. Mitmel korral käis ta merehädas olnud kaluripaate otsimas. Näiteks 1932. a Türsamäe all, kus kalastama läinud mehed ei pääsenud jääsupi tõttu tagasi. Jõululaupäeval tõusnud tuul pani jää liikuma. Esimese püha öösel kell kaks kohale jõudnud Leiger paate ei leidnud, need olid Vene poolele triivinud, ta tuli Tallinna tagasi.
Rohuküla–Heltermaa laevaühenduse reklaam ajalehes Päevaleht 9. märtsil 1930.
paar kilomeetrit enne Heltermaad. 40 reisijat ronis laevalt jääle ja läks edasi jala, pardal olnud auto ja kaup toodi Rohukülla tagasi. Samasuguseid takistusi tuli ette pea igal aastal. Laupäeval, 9. jaanuaril 1932 saadeti Leiger Kuivastusse, kus võttis peale 60 reisijat, andis ära posti ja võttis kaasa uue Virtsu viimiseks. Seal ta sadamasse ei pääsenud ja oli sunnitud jääma kilomeetri kaugusele rannast. Enamik reisijaid läks jääd mööda randa, kümme- kond aga eelistas tagasi Kuivastusse pöörduda. Järgmise reisi sai Leiger teha 16. jaanuaril Heltermaale. Vast kõige enam rõõmustasid selle üle 40 Saare- ja Hiiumaa nekrutit, kes olid vabanenud ajateenistusest ja lõpuks koju said. 27. jaanuari paiku lõhkusid nad koos Jüri Vilmsiga kaheksa tundi teed Virtsust Rohukülla. Neile viis sütt jäämurdja Tasuja. Hiidlased olid eriti hädas ja saatsid Teede- ministeeriumile hulga palvekirju, et korraldataks kindel laeva- ühendus saarte ja mannermaa vahel. Veeteede Valitsus saatiski kuu lõpul Leigri Heltermaale, sest erafirmad kiiresti muutuvate jääolude tõttu oma laevu välja saatma ei nõustunud. Selgus, et jäämurdja oli välja saadetud vaid kahe reisija jaoks, sest rohkem Virtsu tulijaid ei olnud. 30. jaanuari hommikul jäid lumetormi ja liikuva jää tõttu Muhu väinas kinni kõigepealt Leiger, siis Jüri Vilms ja lõpuks neid välja aitama saadetud Tasuja, kes lõpuks suutis ise lahti rabeleda ning teisedki vabastada. Leigri peale lootsid ka saarlased, sest Jüri Vilms ei pääsenud Kuivastusse, kuna silla ääres oli vesi tema jaoks liiga madal. Kogu jahmerdamine lõppes sellega, et pärast kolmepäevast ootamist läks Leiger Kuivastusse, neljandat päeva Heltermaale pääsemist oodanud reisijad pöördusid tagasi Tallinna, et sealt reisi- kaubalaevaga Grenen Hiiumaale pääseda. Reisimine Leigril polnud kuigi inimsõbralik. 1930. aasta veebruaris avaldati ajalehes Lääne Elu lugejakiri „Inimesetapp saarte ja mandri vahel“, kus kirjeldati ülesõidu tingimusi: „Juba mõnda aega on mandri ja Hiiumaa vahel käigust välja jäetud reisi-kaubalaev Endla ja selle asemel peab ühendust puksiir Leiger. Viimane on täiesti reisi-
1939. aastal oli Eesti riigi ja rahva teenistuses 11 pukseeerimistöid tegevat laeva, alates Veeteede Talituse võimsast Suurest Tõllust Riigi Sadamatehase väikese Riikdokini välja.
49
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook