Foto: Eesti Meremuuseum
Leiger koos teiste aurikutega Rootsis enne üleandmist 1945. aastal.
Foto: Hans Vilper, Austraalia Eesti Seltside Liit. Rahvusarhiiv
Legendaarne Leigri laevakokk Julie Kirves elas üle Leningradi blokaadi ja teenis oma vanal laeval ka pärast sõda. Päästerõngas ja masintelegraaf on veel eestikeelsete kirjadega.
Kaubalaev Volgo-Balt CT-170 ja pukser Komsomolets Petrozavoda Tallinna kaubasadamas 1975 .aastal.
laevameestele ükski tavaline tööaja seadus, seda reguleeriti eri- aktidega. Meremeeste, eriti riigilaevadel teenijate kohustuseks oli alati teha töid, mis olid möödapääsmatud, seotud ohuga laevale või inimelude päästmisega (ja ületunnitasu neile ei makstud). Sadamas seismise ajal tegi meeskond kõiki laevatöid: koristas ja pesi tekki (seda tuli ilmtingimata teha iga punkerdamise järel), remontis, kraa- pis ja värvis, puhastas vaske ja katlaid, rookis lund jne. Toiduraha meeskonnale ei makstud. Kõige teenekam leigerlane oli kahtlemata kapten Johannes Letner (ka Lettner). Too 1884. aastal Virumaal Imastus sündinud, Käsmu merekooli kaks klassi lõpetanud ligisõidukapten teenis Leigril 1915. aastast. Aeg-ajalt juhtis ta lühiajaliselt ka teisi riigilaevu kap- teni või tüürimehena. Kui Merikaru tegi 22. veebruaril 1935 ametliku esindussõidu, seisis just tema kaptenisillal. 1940. a novembrist määrati ta tagasi vanale leivalaevale. Tal õnnestus pääseda Läände ja ta suri 1962. aastal Chicagos. Punalipu alla Kõike seda, mida nõukogude võim kaasa tõi, on võimatu lühidalt kirja panna. Esmane kokkupuutumine oli juba baasidesse tulijatega. 28. oktoobril 1939 tuli koos Tasuja ja Jüri Vilmsiga päästa Paljas- saare all madalale sõitnud allveelaeva Štš-324 (Щ-324) . 1940. a juulist arvati Leiger Eesti NSV Meretranspordi Keskuse ja pärast Veeteede Talituse likvideerimist 1940. aasta detsembris NSV Liidu Meretranspordi Rahvakomissariaadi Eesti Riikliku Mere- laevanduse Tallinna Kaubasadama koosseisu. ENSV Meretransporttööliste Ametiühingu algatusel (kus üks aktiiv- semaid oli mehaanik Hamlet Tiits ) suurendati meeskondi, tõsteti esialgu palka, hakati maksma avanssi, toidu- ja ületundide raha ning anti muidki ilusaid lubadusi. Paraku enamus neist lubadustest jäi täitmata, rääkimata repressioonidest, mis järgnesid. Näiteks oldi 1940. a terve novembrikuu Pakri lahes süvendustöödel. Igale
Foto: Eesti Meremuuseum
laevapere liikmele arvestati iga päev neli tundi ületunnitööd ja lubati maksta 50–100% lisatasu. Alles 1941. a märtsis maksti ära vaid osa lubatust. Augustis oli Leiger Loksa ellingul remondis ja jäi ära viimata. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Eesti Omavalitsuse Rahandus- ja Majandus- direktooriumi Veeteede ja Sadamate Valitsuse koosseisus ja oli rakendatud purustatud Tallinna sadama taastamistöödel. 24. sep- tembril 1944 jõudis ta põgenikega Stockholmi saarestikku. Seisis Högmarsös (Stockholmi saarestikus Kappelskärist edelas) kuni Rootsi võimud ta 1945. aastal üle andsid NSV Liidu esindajatele. 1945–1960 töötas ta Tallinna Kaubasadamas. Nimest Oma eestipärase nime sai Molodets-Wulff 1926. aastal. Pukseri nime muutmiseks Aegnaks oli ettepanek tehtud juba 1922. aastal, kuid ilmselt oli tähtsamaid asju korraldada. Vast kallutas hilisema valiku kasuks see, et Leiger oli enamasti hiidlaste teenistuses. Rahvapärimuse järgi olnud Hiiumaa vägilane Leiger päästnud kord kivi otsa kinni sõitnud laeva ja vedanud selle kuivale. Tahtnud endalegi laeva ehitada. Pärast pikaealist Leigrit oli samanimeline samuti Tallinna sadamas töötanud pukser Komsomolets Petrozavoda aastail 1994–1997. Praegusel annab vanema kaimu saavutuseni kõvasti tööd Leigril rühkida.
51
TEEJUHT / NR 10
Powered by FlippingBook