Aeronaudi pankroti järel jätkas avaliku lennuvälja rajamist teede- ministeerium. 1928. a augustiks oli välja valitud maatükk Dvigateli ja Pirita jõe – Ülemiste kanali vahel, mis langes suuresti kokku Aeronaudi väljapakutud asukohaga. Lisaks linna ja sõjaministee- riumi käsutuses olevatele maadele oleks tulnud võõrandada obroki alusel AS Dvigatelile ning Wagneri pärijatele kasutada antud maid. Nood aga oma kasutusõigusest loobumisega ei kiirustanud. Olu- kord otsustati lahendada maade sundvõõrandamisega. 26. märtsil 1929 võeti Riigikogus vastu Tallinna avaliku lennuvälja alla maade ja ehituste sundvõõrandamise seadus, millega anti teedeministee- riumile luba üle võtta kuni 10 hektarit ASi Dvigatel valduses olevat maad koos seal asuva kiviaiaga ning kuni 22 hektarit Wagneri päri- jate käes olevat maad koos seal asuva heinaküüniga, neile kahju- tasu makstes. Järgnesid vaidlused Dvigateli ja Wagneri pärijatega kahjutasu suu- ruse üle. Samuti hakkas protsessi pidurdama Tallinna linn, kes ei soovinud samuti oma maast tasuta riigi kasuks loobuda, vaid nõu- dis maade vahetamist samaväärse riigimaa vastu. 1931. a oktoob- ris moodustati hindamiskomisjon, kes pidi määrama võõrandatud maade eest makstava tasu suuruse. Komisjon lõpetas oma töö al- les järgmise aasta jaanuaris. 1931. a oktoobris asuti ka koostama üksikasjalikumat kava uue lennuvälja väljaehitamiseks. Teedeministeeriumis korraldati koos- olek, millest võtsid osa lennuseltside Aero OY ning Deruluft, lennu- väe ja Tallinna Õhuasjanduse Ühingu esindajad. Ühiselt jõuti seisu- kohale, et seoses rahapuudusega tuleb esialgu tegeleda lennuvälja maa-ala korraldamisega, see tuleks puhastada kividest, üksikutest puudest ja põõsastest, lammutada seal asuvad heinaküünid ning Dvigateli müür, teisaldada üle välja veetud telefoniliin. Alustada samuti drenaaži rajamist ning võimaluse korral osa välja korda sea- da sportlennukitele kasutatavaks. Teises järjekorras oleks tulnud tegeleda hoonete asupaikade kindlaksmääramisega ning nende ehitamisega, samal ajal tuleks alustada ka vesilennukitele lennu- sadama rajamisega. Töödega alustati hädaabitööde korras 1931. aasta novembris, need kestsid kuni lume tulekuni ja jätkusid uuesti järgmisel kevadel. Mai alguseks olid lennuvälja tasandamine ja esialgsed kuivendustööd enam-vähem lõpetatud. Mai lõpus vabastati viimased hädaabi- töölised. 1. juunil sooritas kapten E. Reissar kaitseväe õppelennukil esimese maandumise uuel lennuväljal. 5. juunil toimus Ülemistel lennuvälja I etapi tööde lõpetamise puhul Tallinna ÕÜ korraldatud lennupäev. Lennuväljal maandus ja startis sealt mitu erinevat sport- lennukit, korraldajate hinnangul käis kohal üle 10 000 pealtvaataja. Tööd lennuväljal algasid uuesti 1932. a novembris. Esialgu jätkati maapinna planeerimist ning kuivenduskraavide rajamist, detsem- bris alustati ka angaari ehitust. Enne jää tekkimist jõuti ka alustada Ülemiste järve traalimisega, et puhastada lennusadama akvatoo- rium veealustest kividest. Töö lõpetati kevadel, peale jää sulamist. Talve kasutati lennusilla ehitamiseks. Jäässe tehtud aukudest ram- miti järve põhja tugivaiad, millele kinnitati plankudest sild, mis ulatus ligi 200 m järve. Tööd lennuväljal lõppesid sel aastal samuti koos töötuabiraha krediidiga: mais-juunis.
Uue lennuvälja valmimine mõjus reisijate arvule soodsalt.
Seekord oli lennuväli aga niivõrd korda saanud, et Deruluft otsustas oma Nehatu lennuvälja sulgeda ning kolida Tallinnale lähemale riiklikule lennuväljale. Alates 1. juulist 1933 toimusid Derulufti lennud Ülemistelt. Muude hoonete puudumisel sai Deruluft tehnilise varus- tuse hoidmiseks oma käsutusse ühe kuurialuse. Reisijate teeninda- miseks toodi kohale seni Nehatus olnud puidust reisijatehoone. Kuigi vesilennukite sild oli valminud juba kevadel, ei saanud Aero OY seda veel kasutusele võtta. Traalimise käigus leiti järve põhjas mitu suurt kivi, kuna aga neid vees lõhata ei lubatud, siis võttis nende eemaldamine aega. Alles 7. septembrist 1933 hakkasid Aero OY vesilennukid randuma riiklikus lennusadamas ning nende järve linnapoolsel küljel asunud lennusadam suleti. 1934. a suvehooajal hakkasid Tallinna lendama nelja lennufirma lennukid. Lisandus rootslaste AB Aerotransport (ABA), kes pikendas oma Stockholmi–Helsingi liini Tallinnani. Tegelikult ABA ja Aero OY jagasid seda liini ning ühel päeval lendas soome, teisel rootsi vesi- lennuk. Maalennukitest kasutas Ülemiste lennuvälja endiselt vaid Deruluft. Poola LOT jätkas esialgu Lasnamäe lennuväljal. Ülemiste lennuvälja angaar sai katuse alla 1934. a jaanuaris. Juuli keskel valmis ajutine administratiivhoone ning angaar saadi sellises- se seisu, et oli osaliselt kasutatav. Seal oli 32 x 45 meetrit põranda- pinda ning loodeti mahutada neli kuni kuus lennukit. Siis kolis ka LOT oma büroo ja lao Ülemistele ning hakkas kasutama avalikku lennu- välja. Angaar sai uksed ette ning valmis lõplikult 1934. a septembris. Sa- mal ajal lõpetas ka Shell lennuvälja tankla ehituse. Angaari lähedal asus maa-alune bensiinitank, mis mahutas 18 000 liitrit bensiini. Bensiinijaamas oli ka seade bensiini ja bensooli segamiseks lennuki- kütuse jaoks. Administratiivhoone juurde ehitati reisijate ruumid, kuid endiselt puudus küttesüsteem ja hoone oli kasutatav vaid suvel. Uue lennuvälja valmimine mõjus reisijate arvule soodsalt. Kui varem maandusid lennukid kolmel erineval lennuväljal, siis nüüd olid need kõik koondunud ühele ning ümberistumine tehtud mugavamaks. Suuremast reisijate arvust tingitult kasutas Deruluft aeg-ajalt Tallin- na lendamiseks uut 20kohalist Ju 52 reisilennukit, mis tavaliselt len- das Köningsbergi–Berliini liinil. 1934. a lennureisijate arv pea kahe- kordistus ning kasvas kiirelt ka järgnevail aastail.
113
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook