VESI
hõlmav kaardistik – Nagajevi atlas – ilmus 1757. aastal. Eestikeelse- te topograafiliste ja merekaartide koostamine ning trükkimine sai esmatähtsaks pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal. 1920. aastatel mõõdistas Eesti rannikumerd ja koostas kaarte kindralstaabi hüdro- graaf Johann Mey (ka Juhan Mei). Eelmise sajandi teisel poolel tegeles meie merealasid kajastavate navigatsioonikaartidega Nõukogude Liidu navigatsiooni ja okeano- graafia peavalitsus Peterburis. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist pärandasid Vene võimud meile navigatsioonimärgid ning vastutuse meresõiduohutuse eest Eesti vetes. 1994. aastal anti üle ka hüdro- graafiliste mõõdistuste plaanid Eesti veealade kohta. Paraku kaasnes suurte ümberkorraldustega mõningane kaardistustööde seisak: meil polnud spetsialiste ega vajalikku tehnikat. Samas ei seadnud minevik meile piiranguid ja nii sai valida kõige nüüdisaegsema tee¹. Edasi tuli valida nelja tegutsemissuuna vahel: 1. Jääda lootma Vene (GUNIO) navigatsioonikaartidele ja neid osta, 2. Korrigeerida navigatsiooniinfot ja ümber trükkida Vene merekaarte, 3. Teha sama koos toponüümika muutmisega eesti ja inglise keelde, 4. Toimetada, kirjastada ja tiražeerida uued kaardid.
Valiti viimane. Selle teostamiseks oli vaja: usaldusväärset navigatsiooniteavet tänapäevast matemaatilis-kartograafilist alust kaarditoimetust, trükibaasi toimivat müügivõrku.
Viimasest kolmest probleemist vabastas Veeteede Ameti väga õnnestunud lepinguline koostöö aktsiaseltsiga Regio. Kuna mere- mõõtmisi ja uuringuid Veeteede Ametis veel ei tehtud, tuli esimese probleemi lahendamisel usaldada vaid Nõukogude Liidus üldkasuta- tavaid (ilmselt moonutatud) merekaarte ja äsja moodustatud tule- torniteenistuse andmeid. Neid probleeme hakati jõudumööda lahen- dama koos navigatsiooniteabe osakonnaga. Hiljem kaasati sellesse töösse ka alles moodustatud mereuuringute osakond. Kõigepealt tuli välja töötada merekaardi kontseptsioon: projektsioon, koordinaatvõrk, situatsioon, numeratsioon jne. Pikkade koosistu- miste ja arutluste tulemusena jõuti järeldusele, et uued Eesti mere- kaardid (9 tk) peavad olema WGS-84 ellipsoidil ja -koordinaat- süsteemis, eesti ja inglise keeles, mõõtkavas 1:100 000 (nn mööda- sõidukaardid), maksimaalse navigatsiooniinfo tihedusega ning merekaartidele ebatüüpiliselt suure hulga infoga maismaa osas, arvestades kaartide 50 aastat kestnud salastamisperioodi². Üldtuntud tõde, et uus on suure tõenäosusega parem ja progressiiv- sem, ei olnud 1990. aastate algul aga kaugeltki nii selge. Keegi ei osanud öelda, kas digitaalkartograafia edeneb kiiresti ja takistusteta või kas see üldse tuleb kasutusele kavandatud kujul. Vajadus uute ja usaldusväärsete Eesti merekaartide järele oli aga suur. Nii ilmus
Navigatsioonikaardid nr 507 Tallinnast Helsingini ja 513 Väinameri, Roomassaare–Vormsi ilmusid juba järgmisel, 1994. aastal. Praeguseks on kaarti nr 507 välja antud neli trükki ja kehtiv kaart on 2014. aasta väikekorrektuur. Kaardist nr 513 on välja antud viis trükki ja kehtiv kaart on pärit 2017. aastast.
¹ Algsetest skeemidest nüüdisaegsete navigatsioonikaartideni. Eesti Loodus 2005, nr 1. Vaido Kraav ja Tõnis Siilanarusk ² Toomas Kivimägi, (Eesti Laevanduse Aastaraamat, 1997)
30
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook