VESI
Fotod: Eesti Meremuuseum
Mootorlaeva Kihnu teine tüürimees Vello Koolmeister määramas laeva asukohta. Foto 1960. aastast.
kusele ja laeva saabus vene rahvusest lühemat kasvu asendus- kapten Fjodorov. Üks kapten Leiti nõuetest, kui soovite siis tradit- sioonidest, oli, et vahivahetuse ajal tuli roolimadrusel silla tiival neli korda klaasi lüüa. Laeva suur pronksist kell rippus juures ankrupeli vööris, selle väiksem koopia aga silla tiival, kapteni magamiskambri illuminaatori kohal, ja nii seda siis vahi üleandmisel seal paugutati. Sõudsime õhtul Tallinnast välja, andsime lootsi maha ja kapten Fjodorov kadus sillast. Mulle tundus see küll imelik, kuid kapteni otsimiseks polnud mul mahti. Viis minutit enne pööret Suurupi liini- dele valisin telefonil kapteni kajuti numbri ja teadustasin: „Viie minuti pärast on pööre Suurupi liinidele.“ Teiselt poolt tuli vastuseks: „Ja mis siis, kolmas tüürimees, pöörake.“ Kogelesin, et meil oli siin kord, kui kapten just sinu selja taga ei passi, tuleb viis minutit enne manöövrit talle raporteerida.“ „Jätke jama, kolmas tüürimees, tehke rahulikult oma tööd ja helis- tage, kui mind tõepoolest vaja on.“ Pumps, pandi toru ära. Muidugi oli mul uhke tunne – mina, kolmas tüürimees, nagu vilunud navigaator, juhin iseseisvalt 150 meetri pikkust terashiiglast ja saan sellega vägagi edukalt toime. Keerasime Suurupi tuletorni juurest ilusti ava- merele, jõudis kätte vahivahetus ja teine tüürimees, nagu tavaliselt, saatis roolimadruse klaasi lööma. Ei jõudnud madrus veel kolman- dat pauku põrutada, kui roolimaja uks lahti lendas, toasussides, maika särgis ja jalgpallitrussikutes kapten silda tormas, ehmunult ning ärevalt illuminaatorisse põrnitses ja hingeldades päris: „Kus Aatomijäämurdja Arktika pardal ekspeditsiooni „Poolus-77“ ajal: kaardile kantakse laeva asukoht. Foto 1977. aastast.
mine oli kapten Leiti leivanumber. Lääne-Aafrika liine sõitvatel laeva- del oli kaardikomplekti suuruseks 2500 ühikut. Harilikult sai kolmas tüürimees reisile minnes kaasa 15–20 korrektuurmaterjali kogu- mikku „Teadaanded Meremeestele“, mis sulle kindla peale paari kuu jagu magamata öid kindlustas, sest seda tööd võis teha ainult vabast ajast. Tavaliselt oli suurim ja tüütum probleem Inglise kanali ja Põhjamerega, kus mingite mereliste naftapuurtornide juurde oli järjekordselt veetud uusi torujuhtmeid, mis tähendas kolmandale tüürimehele mitme päeva jooksul tuima sirkliga ühe ja sama kaardi torkimist ning koordinaatide kandmist sellele. Üsna tihti võis kaardi- kambrist kuulda kapten Leiti innustavaid sõnavõtte, nagu näiteks: „Kolmas tüürimees, kaardil number see ja see on teil jäänud äärele märkimata ja allkirjastamata, et olete korrektuuri lõpetanud, ärge unustage, küsimus on suhtumises...“. Kapten Leit oli oma nõudmis- tes järjekindel ja olgugi, et tol ajal see väsitas ja vihastas, vaatan tänasel päeval sellele tagasi hoopis teise pilguga, sest asi on tõepoolest suhtumises. Roland Leiti merekarjäär sai alguse pärast Tallinna Merekooli lõpe- tamist Murmanskist, kus mees, viisa puudumisel, alustas madruse ametist jäämurdjatel, jõudes välja kapteni paguniteni. Küllap tulenevalt karmist kliimast ja teravast sotsiaalsest olukorrast, kus laeva meeskonnas oli ligemale sada liiget, kujunesid välja ka aru- saamad, kindlad seisukohad ja lugupidav ning vanu meretradit- sioone järgiv suhtumine meresõitu ja kõigesse, mis sellega seotud. Roland Leiti järjekindlusest kõneleb juhtum, kui mees suundus puh-
34
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook