Leiger hitati 1899. a Helsingis Venemaa Mere(väe)ministeeriumile E Tallinna sadama jaoks ja kandis nime Molodets. 23,8 x 5,2 x 2,5 m, 75,6 BRT, masinate võimsus 250 hj. 1918. a veebruaris Tallinnas panid sakslased talle nimeks Wulf, mida kandis 1926. aas- tani, mil sai nimeks Leiger, mida kandis oma teenistusaja lõpuni. 1941—1944 oli Tallinnas sakslaste kasutada. 1944. aasta sügisel läks Rootsi. Tagastati NSV Liidule ja kasutati Tallinna Kaubasadama vedurlaevana. 1960. aastate keskel kanti maha. Leigeril on sõitnud tüürimehena kauaaegne Eesti Meremuuseumi direktor Ants Pärna. Jüri Vilms Ehitati 1902 Riias Liepaja Börsikomitee tellimisel ja sai nimeks Vladi- mir. 33,9 x 7,7 x 3,9 m, 264,8 BRT, 700 hj, kiirus kuni 10 sõlme, autonoomsus 1000 miili. 1914 mobiliseeriti Peeter Suure Merekind- luse käsutusse ja relvastati. 1918 võtsid sakslased üle ja nimetasid Hektoriks . Aastast 1921 Jüri Vilms, 1940 Viktor Kingissepp, 1941 Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu võetuna vahetati korduvalt pardatähiseid. Maha kanti 1970. aastatel. Jaan Poska Ehitati 1913—1914 Rootsis Motalas Vene Kaubandus-Tööstus- ministeeriumi tellimusel kui Dnestr Odessa sadama jaoks. 30,78 x 6,4 x 2,88 m, 600 hj. Kiirus kuni 3 sõlme, autonoomsus 1800 miili. Alanud I maailmasõja tõttu jäi Läänemerele. Augustis 1917 mobili- seeriti Balti Laevastikku ja sai nimeks Sneg. Oktoobris võtsid laeva üle punased, kellega koos tegi kaasa 1918. aasta veebruari Jääretke Helsingisse. 3. märtsil jäi ta Turus sakslaste kätte ja võeti 21. mail 1918 Saksa merejõudude koosseisu kui Reval. Novembris läks Tallinna sadama komandandi alluvusse. 1921 Jaan Poska, 1940 Pjarnu/Pärnu, 1941 Odessa ja siis kuni mahakandmiseni Balti laevastikus 1950. aastatel erinevate pardatähistega. 1960. a arvati teenistusest välja ja lõigati vanarauaks. 25. novembrist 1921 nimetati ta Mereasjanduse Peavalitsuse juha- taja Oskar Tiedemanni käskkirjaga Jaan Poskaks². Nõusoleku tun- tud riigitegelase nime kandmiseks andis tema lesk Constance Pos- ka. Pukserite osa Eesti iseseisvuse saavutamisel Eesti Kaitseliidu ülem määras oma esimese päevakäsuga ametisse Eesti sadamate komandandiks Oskar Treilmanni (Toomara). Juba Ajutise Valitsuse Tallinna sadama komandandina andis ta oma esimese päevakäsu: „Käsen kapten Valentin Bergi kohe al Hektor (Jüri Vilms)³ oma käsutamise alla võtta ja selle järel kohe Naissaar- de sõita.“ Sealsest vangilaagrist tuli ära tuua 187 poliitvangi. Järgmise päevakäsuga lisati, et Hektori kapten Lange peab laeva ära andma selles seisukorras, „kuidas laev praegu leidub“. 15. novemb- rist arvati palgale laeva 17 meeskonnaliiget. Komandandi järgmise, 16. novembri päevakäsu kohaselt hakkasid sadamate komandandid arvele võtma sakslaste maha jäetud endise Vene kroonu varandusi. Tollele ajale iseloomulik on tema soovitus: „Iga tahes toimetage nii, kuidas inimese terve mõistus ütleb ja käsi käes kohaliste komandantidega“.
Pukserid hakkasid kohe tööle. Siitpeale rakendati neid sõjaväelaste ja -varustuse, toiduainete, küttepuude veole, sadamates ja laevade abistamisele, sadamate ja tuletornide varustamisel, laevade jääst välja aitamiseks, ühenduse pidamisel saartega, tulelaevade, süven- dajate, tõstelaevade, praamide pukseerimisel, purjekate läbi Muhu väina vedamisel, laevade haalamisel sadamates, tuletõrjel, pääste- töödel, talviti sadamaakvatooriumite jäätumise takistamisel jne. Kevadest teenis puksereid rannavalves Peipsil ja Narva-Jõesuus, sealsamas oli neli 1. diviisi abiteenistuses relvastuse ja laskemoona transportimiseks jõe kallastel paiknevate väeosade tarbeks. Haapsalu Uude sadamasse jäetud Wulf (Leiger) hakkas juba novembris tegema Kuivastu ja Haapsalu vahel kaks reisi nädalas. Üle võeti ka tollal I maailmasõja ajal miinitraaleriteks kohandatud väiksemad pukserid Alice, Edith, Käthe ja Una, mis kohendati Sadamatehastes merekõlblikeks ja hakkasid jaanuaris meie laeva- teid miinidest puhastama. Pukserid tegid ka esimesed ametlikud välisvisiidid Eesti riigilipu all. 26. novembril võttis kapten Berg Hektoriga kursi Stockholmi. Kaasas olid välisministeeriumi esindajad, kel eesmärgiks sealses välisministeeriumis anda ülevaade olukorrast Eestis, uurida Suur- britannia saatkonnas, kuhu nende laevastik on jäänud ning muret- seda relvi ja laskemoona. Otsustava tähtsusega meie ajaloos on kahtlemata Revali reis Liepajasse, kuhu ta jõudis 11. detsembril pärast kolme päeva tormi- sel miine täis merel. Pardal oli Eesti esindajana polkovnik Johan Laidoner ja miinilootsid. J. Laidoneril, kel varasemast koostöö- kogemus brittidega, ja vanemloots Leonhard Johan Gottfried Stam- mil, kes oli 1917. a teeninud Murmanskis Vene mereväe esindajana Briti laevastiku juures, õnnestus veenda Läänemere eskaadri ülemat kontradmiral Alexander Sinclairi Tallinna teekonda teist korda ette võtma. Briti laevastikku oodati Tallinnas pikisilmi, nad saabusid 12. detsembril. Revali tagasijõudmine mingit tähelepanu ei pälvinud. Suurriigi vanemohvitseri eluoluga harjununa ning kogu reisi mere- haige olnuna leidis Laidoner, et Reval oli armetult väike ja hirmus räpane, kuna Inglise laevad vaatamata sellele, et nad sõja olid lõpetanud, hiilgasid oma puhtuse ja korraga. Muidugi, väikeses lae- vas oli lisaks 14 meeskonnaliikmele 6 lootsi ja mereväe esindaja Peeter Kask. Eluruumid kitsukesed. Kõige suurem oli kapteni kajut, nii umbes viie ruutmeetrine, tüürimeestel ja mehaanikul veel väikse- 2 mad. Kõige „avaram“ oli ligi 10 m messruum. Liepajas kolis Laidoner admirali kutsel rõõmuga Briti laevale ning Tallinna sõitis admirali lipulaeval kergeristlejal Cardiff koos loots Stammiga. Seejärel sõitis Revalil Helsingisse välissaatkonna juht Jaan Poska koos Aegna komandandi leitnant Johannes Paulsoniga. Pärast edukaid läbirääkimisi laaditi laevale esimese sõjavarustusena 5000 ² Mereväes teenis 1924. a Mereväe Kadettide kooli 2. lennu lõpetanud Jaan Poska vennapoeg Leo Poska, 1934/35. a teenis meresides madrusena aega hõimlane Johannes Poska. ³ Selles osas on kasutatud tol ajal dokumentides ja ajaleheartiklites kasutusel olnud nimesid.
41
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook