eejoone kujunemisele sai määravaks takistuste puudumine T liikumisjälgedel, soode läbimise ja kruusaste küngaste (voorte ja ooside) ületamise võimalused. Tulenevalt maasti- ku ja pinnase iseärasustest esinesid Baltikumi aladel suure tõe- näosusega kõik algsete teejoonte väljakujunemise nähtused.¹ Seetõttu on vägagi põhjendatud arvamus, et igasugused kaartidele kantud teetrasside asukohad on tunduvalt vanemad neid esitava- test kaartidest. Tuleb märkida, et sajandeid tagasi tehtud teede mõõdistamiste ja mõõdistustulemuste kaardile kandmise vahel võib olla ajaline nihe, mis võib mõningatel juhtudel ulatuda aastatesse. Selline nihe tuleb ette vanemate, 17.–18. sajandi kaartide puhul, mil mõõtmised tehti väga aeganõudvate välitöödena. Enamkasutatud teede puhul aga selline ajanihe kaardi joonestamise ja välitööde vahel olulist osa ei mänginud, nende suuremate teede trassid püsisid oma kohtadel sadu aastaid. Muutused trassi kulgemises olid vaid kohaliku täht- susega nihked tee kujutletava telje suhtes. Juba esimesed liivlaste ja eestlaste alistumislepingud tõid endaga kaasa nn kristlikud kohustused ( ius christianorum ), mille hulka kuu- lus ka teede korrastamine. Teede korrashoid ja nõudmised tee kvaliteedile Teede korrastamine algas juba orduajal, kuid teetööde pidevat kontrollimist Eestimaal alustasid rootslased 1639. aastal, selleks loodi 1640. aastal peasillameistri ( Genearal Brückmeister ) ameti- koht. Rootsi kubermanguvalitsuste esimesed säilinud teadaanded teede korrashoiu kohta annavad võimaluse näha, millised olid teed 17. sajandi teisel poolel. Riia kuberner Erik Soop andis 1694. aastal välja (järjekordse) instruktsiooni maanteede põhjalikuks uurimi- seks, milles muu hulgas nõuti maastiku ja teealuse pinnase detail- set iseloomustust, samuti teede kasutuskõlblikkuse näitamist iga aastaaja kohta jne. 1695. aastal koostati selle juhendi alusel Tartu maakonda läbivate peateede kohta kaartide atlas kahes eksemp- laris. Üks neist anti üle kuberneri kantseleile ja teine kohalikule silla- meistrile (tänapäevaselt teedevalitsusele). Nende tänapäevani säili- nud kaartide põhjal on üsna täpselt tõestatud, et Tartu maakonna ja kogu Eesti- ja Liivimaa peateede trassid on püsinud oma asukohta- del vähemalt 1695. aastast saadik (Raid, 2005). Instruktsiooni täitmiseks organiseeriti samal aastal spetsiaalne maanteede revisjon ( Landstrassenrevision ). Rootslaste valmistatud teede kaardid on ühtlasi esimesteks erikaartideks Liivimaa eestikeelsetel aladel. Kuid Eestimaale, s.o Põhja-Eestisse teede mõõdistamisega ei jõutud, enne algas Põhjasõda ja rootslased olid sunnitud siit lahkuma. Aegade jooksul kasvasid nõudmised tee laiuse ja sõidetavuse osas, kuid teetrassi asukoha muutmist ei nõutud. Trassi paigutus maasti- kul kujunes välja pika aja jooksul ilmselt selleks kõige sobivamasse asukohta. Kuramaa piiskop Emund teatab 1290. aastal, et teelaiu-
Foto: Tõnu Raid
Harku metsas on kaks meetrit lai rada, mis võib olla mõni endisaegne tee.
seks väljaspool Memelburgi (Klaipeda) müüre nõutakse kaheksa jalga (ligikaudu 2,5 meetrit). Rootsi võimude korraldused 17. sajandi lõpuosast nõuavad, et hooldatud peateed pidid olema vähemalt 12 küünart (6 meetrit) laiad ja märgadel aladel mõlemalt poolt kraavitatud. Venemaal 1873. aastal kehtestatud juhendis nõutakse, et tähtsamate teede puhul peaks teekraavide vahe olema neli sülda ( ca 8,5 meetrit) lai. Nähtavuse parandamiseks ja tuuleõhu liikumi- seks teekoridoris tuli teeäärne võsa maha võtta, nii tagati ka teede kiirem kuivamine. Seega sajanditel enne rootslaste nõudmisi olid teed veel kitsamad, nende muldkeha oli peaaegu olematu, need olid äärtest kraavitamata, ebatasased ning kividest-juurikatest korista- mata, mets ja võsa ulatusid teede servani. Tee kujutamine kaartidel Vaatame korraks, kuidas toimus tee laiendamine maastikul ja kui- das kajastus see toiming kaartidel esitataval teejoonel. Asjast pilt- likuma arusaamise jaoks peame kasutusele võtma tee telgjoone mõiste, mida teede ehituse praktikas tõenäoliselt enne 20. sajandi algust vähe kasutati. 1290. aastal Klaipeda lähistel nõutud tee laius oli kaheksa jalga (2,5 meetri), sellise laiusega tee telgjoone mõninga- ne vingerdamine looduslike takistuste (kivid, juurikad, madalad märjad lõigud) tõttu mahtus maastikul ilusti ära sama tee 12küünra- se (6 meetri) laiuse sisse, mida rootslased nõudsid 1690ndatel. 1873. aasta juhendis nõutud tee laius neli sülda (8,5 meetrit) võimal- das samal moel endasse mahutada nii 2,5meetrise kui ka kuue meetri laiuse teelõikude vähesed võnked nii paremale kui vasakule
¹ Poola ajaloolane Samsonowicz peab õigeks paljude paralleelsete teejälgede olemasolu varaste aegade maastikel ja nende samas suunas kulgevate jäljekimpude „teljed“ moodustasid tema arvamuse põhjal tulevase tee.
67
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook