MAA
Jää- ja talitee- trassid ületasid rannamerd ja sisemaa veekogusid.
19. sajandi joonistus talveteest.
järvede. Klimaatilised olud siinpool Läänemerd on Skandinaaviaga suhteliselt sarnased, nii et talveteede olemasolu ja kasutamise võimalusega 13. sajandi algul ja hiljem tuleb siiski arvestada. Jää- ja taliteed on ajalooliselt üsna olulised olnud. Nende trassid ületasid rannamerd ja sisemaa veekogusid, läbisid soiseid alasid ja lõikasid otseks pikad suvised ümbersõidud, kuid neid sai kasutada külmadel ja lumerohketel talvedel vaid kaks-kolm kuud aastas ja sedagi eriti soodsate tingimuste tekkel (Mardiste, 1971, 1974). Henriku Liivimaa kroonika analüüsil on ilmnenud, et ristijate sõja- käigud eestlaste vastu jagunesid enam-vähem ühtlaselt nii suvis- teks kui talvisteks. Kuid talveteede asukohtadest ja olemasolust Henrik oma kroonikas juttu ei tee, ehkki märgib mitmes kohas, et liikumiseks talvel kasutati merejääd. Siiani ei ole teada, kui palju eestlased sel ajal eriti hõredalt asustatud maal eraldi talveteid kasutasid või kas talvisel ajal liiguti piki aastaringselt kasutatavaid teid. Talveteid mööda siiski liiguti, soodest rikkamates piirkondades kindlasti (Stora, 1993). Taliteede tähtsus ja kaubavedude hulk nendel tõusis järsult peale Tallinna ühinemist Hansaliiduga 14. sajandil. Vene verstastelt topokaartidelt võib isegi 19. sajandi lõpuaegadel üsna tihti leida taliteede trasse, neid on Eestis ka varem uuritud (Eesti Loodus nr 11, 1978). Pärast raudteede ehitamist ja 20. sajandi algul alustatud maade parandamist ja kraavivõrgu laienemist vähenes taliteede kasutamine sama järsult. Tänapäevani on säilinud vaid üksikud üsna lühikesed lõigud endistest taliteedest või kõrtsidest nende ääres. Neid jälgi võime leida esimestelt sõjajärgsetelt aero- fotodelt ja vanemate inimeste kohateadmistest. Kasutatud kirjandus: Läänelaid, Ilmar; Loosalu, Jaagup. 1978. „Kaubandus ja unustatud taliteed“ – Eesti Loodus, nr 11. Mardiste, Heino. 1971. „Väinamere jääteed“ – Eesti Loodus, 2. Mardiste, Heino. 1974. „Meri tema ümber“ – Eesti Loodus, 11. Raid, Tõnu. 2005. „Eesti teedevõrgu kujunemine“. Tallinn. Stora, Nils. 1993. „ Eisstrassen, Eisfahrer und volkstümliche Eiskunde“ – Colloquium Balticum Ethnographicum. Rīga . Joonistus: Zeichnung aus dem Gäste- und Bilderbuch des Otto Magnus v. Stackelberg (1867–1947), 1917 Kuopio (Finnland). Familienarchive von Stackelberg, Estland, in der DSHI, Abb. M. frdl. Genehmigung des Eigentümers)
tee telgjoonest, teejoon läks ainult sirgemaks. Ehituslikult toimus ikka ainult tee trassi parendamine. Siit näeme, et ajavahemikus 1290–1873, peaaegu 600 aasta jooksul toimus maastikul vaid tee- lõikude õgvenemine, teed muutusid üha sirgemateks. Suure vähen- dusastmega kaartidel sellised vähesed teejoone suunamuutused kuidagi ilmsiks ei tulnud. Euroopas hakkas teejoonte esitamine kaartidel peale juba üsna varakult. Esialgu tähistati teid kaardil punktiirjoonega, mis ühendas omavahel kahte linna. Selliseks kaardiks on Madalmaades valmis- tatud kaart Liivimaa kohta aastast 1564, mis tehti Venemaale suunduvale itaalia kaupmehele Barberinile (Raid, 2005, joonis 6). Algselt näidati sellise punktiiriga vaid põhimõttelist võimalust jõuda Riiast Tartusse ja sealt edasi Narva. Üldkaartidel püsis selline teede esitamise viis 18. sajandini. Detailsematel kaartidel, näiteks 1695. aastal koostatud Tartumaa teede atlases, esitati olulisemad teed juba ühe või kahe pideva (paralleelse) joonega või hästi tiheda punktiiriga. Originaalsel, arhiivis säilitataval kaardilehel oli sellise joone laiuseks 0,2–0,3 mm (teelõik Tartust Põltsamaale Tartumaa 1695. aasta teedeatlases). See on ka praktiliselt kõige peenem joon, mida kaardile eelmistel sajanditel oli võimalik kanda. Kaardi mõõtkava 1 : 10 000 puhul on sellise joone laius looduses 2–3 m, suuremate mõõtkavadega üldkaartide puhul aga veelgi laiem. Tuletame meelde, et Venemaal 1873. aastal kehtestatud teede ehituse juhendis nõuti tee laiuseks neli sülda ehk 8,5 meetrit. Seega ei ole kaardil võimalik esitada detailides kõiki teejoone muutusi, pöördeid ja kõverusi, vaid need paigutatakse kaardile teatud üldis- tusena. See ongi oluline põhjus, miks üksikasjades erinevad maas- tikul ja vanadel kaartidel esitatud teed ning miks need kaartidel üha sirgematena esitatakse. Suve- ja talveteed Talve teisel poolel, pärast stabiilse jääkatte moodustumist, kasutati ka talveteid. Rootslaste ja norralaste 14.–15. sajandi maakonna- õigused räägivad talveteedest ja ka sellest, et need suveteedest eri- nesid. Järvede ja sooderohkes Skandinaavias oli asustus hõredam, talv pikem ja vahemaad suuremad, mistõttu oli loomulik, et talvine liiklus toimus piki otse kulgevaid ja lühemaid teelõike üle soode ja
68
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook