MAA
on küllaltki hea loodusliku vastupanuvõimega. Mõlemad on vaigu- rohked puuliigid, mis ei mädane kergesti. Võrreldes männiga on kuuske raske sügavuti immutada, kuna viimasel on eripärane raku- struktuur, mis vedelike liikumist raskendab. Puitkonstruktsioone võivad kiiresti ja põhjalikult laastada ka mäda- nikud. Välistingimustes on võimalik kolme sorti mädaniku teke – valgemädanik, pruunmädanik ja pehmemädanik. Mädanikku on võimalik tuvastada ja varasel avastamisel selle levikule piir panna korraliku hoolduse ja ülevaatusega. Alati ei pruugi mädanik visuaal- selt kohe tuvastatav olla. Puitsilla puhul tuleb paratamatult arves- tada, et kuna tegu on orgaanilise ehitusmaterjaliga, siis ei ole võima- lik sajaks aastaks niivõrd lihtsalt silla elukaart ette kirjutada ning hooldustööde tegemine on dünaamiline protsess. Rootsis on reeg- lina puitsildade ülevaatusvälp kuus kuud. Läänenaabrite juures Skel- lefteås asuv maailma pikim puidust vantsild on aga mõõteseadme- tega lausa pideva jälgimise all. Mädanik tekib konstruktsiooni, kui puidus on sidumata vett, puidu niiskussisaldus on pikemat aega püsinud kõrge ning ümbritsev temperatuur on soojem. Seega on võimalik mädaniku teket vältida, kui sild projekteerida viisil, kus niiskusel pole võimalik mingisse piirkonda kinni jääda, ehk on tagatud tuulutus ning pole kohti, kus vesi saab püsivalt konstruktsioonile seisma jääda. Otse puitu suunatud vertikaalsuunalised katmata kinnitusvahendid on näiteks lahendus, mida peaks põhjalikult kaaluma, kuna sel viisil võib kinnitusvahend tekitada seisvale veele ideaalse kanali otse puitu. Kui mädanik saab alguse puitelemendi sees ja viga ei avastata, võib probleem saada nähtavaks aga alles peale õnnetust. Puitelemendid ei tohi olla vahetus kontaktis betoonpinnaga, samuti soovitatakse puitelemendi ja maapinna vahel hoida 400 mm vahet, kuna vastasel juhul ohustavad puitu veepritsmed ja taimestiku niiskus. Hoolduste käigus tuleb jälgida, et vegetatsioon ei oleks pidevas kontaktis puit- pinnaga, kuna seegi loob hea keskkonna niiskuse pikaajalisemaks säilimiseks. Puitsildade regulaarse hoolduse oluline osa on vuukide, toepiirkondade jms orvakeste puhastamine, kuna sellistesse kohtadesse kogunev mustus ja lehed takistavad vee äravoolu ja tuuldumist. Puitu on võimalik niiskuse eest kaitsta keemilistel või füüsilistel meetoditel. Puitu on võimalik hüdrofoobseks muuta näiteks õli- baasil immutusvahenditega. Selline meetod on sillaehituses laialt levinud ning Põhjamaadeski on mitmed tähelepanuväärsemad sillad sel viisil töödeldud. Paljud ajaloost tuntud immutusvahendid on aga Euroopas täielikult või osaliselt keelatud, kuna need võivad ohustada inimeste tervist ja lekkida pinnasesse või vette, viimast eriti vahetult peale ehitise valmimist. Piirangutest tulenevalt tööta- takse järjepidevalt välja keskkonna- ja inimsõbralikumaid kaitse- vahendeid. Hüdrofoobseks muudab puidu ka termotöötlus, kuid termotöötluse tagajärjel langevad materjali tugevusomadused niivõrd, et kandva elemendina seda enam kasutada ei saa. Uuema kaitsemeetodina on kasutatud ka puidu atsetüülimist. Puidu atse- tüülimisel vahetatakse vabad hüdroksiidühendid atsetüülrühmade vastu ning seeläbi kaovad sel kujul puidust tselluloosid ning puit ei ima enam vett. Element muutub hüdrofoobseks ja ka mahukindla-
Puitsilla rajamine vajab läbimõeldumat lahendamist, korra- likku järelevalvet ja kaalutletud otsust.
maks. Atsetüülimine on vähetuntud, keerukas ja kulukas protsess ning sel põhjusel sillaehituses ka mittelevinud. Sellegipoolest on katsetusena atsetüülimist sillaehituses kasutatud. Atsetüülitud pui- duga silla leiab Hollandist, Sneekist. Sild on projekteeritud 80aasta- se elueaga ning see teenindab maanteeliiklust. 2006. aastal avatud Kjøllsætari sild on projekteeritud koormus- kombinatsioonile, mille järgi võib sillal samal ajal olla tavaline liikluskoormus ja NATO militaarsõidukid. Silla puitelemente on töödeldud kaks korda, esmalt lamelle vaselahusega ning peale kokku liimimist liimpuitelemente kresoodiga. Seesugune kahe- kordne immutamine on tõhusaim viis suuremate liimpuitelemen- tide kaitsmiseks. Puidu füüsiline kaitsmine on teostatav, kattes olulisi puitelemente katteplekiga, andes elementidele kaldeid või kasutades mis iganes teisi meetodeid, et võimaldada vee kohest ära voolamist ning niiskuse välja tuuldumist. Kaetud, aga tuuldumist mitte võimaldav lahendus võib kahjustuste kulgu isegi kiirendada. Tuuldumise võimaldamiseks on oluline jälgida, et kattepleki ja puitelemendi vahele jääks õhuvahe – nii ei teki vee- ja aurutihedaid piirkondi otse puidul. Kuivõrd puidu katmine igast otsast metalliga ei jäta lõpuks enam puitsilla, vaid pigem terassilla muljet, on levinud kandvate elementide kaitsmine ka näiteks puitvooderdusega, mida on lihtne ja odav hooldada ning sild näeb hea välja. Puidust projekteerimisel tuleb läbi mõelda ka metallist elementide, katete ja kinnitusvahendite materjal ning pinnakaitsed. Puit on ise happeline, kuid mõned immutusvahendid on aluselised või sisal- davad vaske, mida kõik metalli pinnakatted ei kannata. Puitsilla pro- jekteerimisel tuleb välistada ka metalli korrosioon, kasutades näiteks roostevaba terast, vaske või happekindlaid kinnitusele- mente. Olulisemaid puidu omadusi ja puidust projekteerimise nõuandeid silmas pidades on kahtlemata võimalik edukalt rajada ka puitsilda- sid – seda näeme lähinaabrite eeskujust ja edulugudest. Puit kui selline ei ole ohtlik sillaehitusmaterjal – ka terasest ja raudbetoonist sildadega juhtub õnnetusi, kui neid ebaõnnestunult projekteerida ja ehitada ning mitte hooldada. Puitsilla rajamine vajab lihtsalt läbi- mõeldumat lahendamist, korralikku järelevalvet ja kaalutletud otsust, millal ja kus puitsilla kasuks otsustada.
76
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook