1960. aastal Jõgeva teedevalitsuse töökojas valminud liivapuistur DP-1E baasmasinal ZIL-164.
Jalaga tee libedust proovides andsid teemeister, autojuht ja liiklusinspektor sageli erinevaid hinnanguid.
kinnitatud plekist koonusekujulist abivahendit. Seadet täideti labi- daga kastist ja see tagas ühtlasema puiste. Selliseid plekist koonu- seid valmistati teedevalitsuse töökodades kohapeal. Liivapuistur DP-1E Liivapuistureid eraldati Eesti NSV autotranspordi ja maanteede ministeeriumile tsentraalse jaotuskava järgi väga vähe. Libedustõrje probleemi lahenduseks töötasid Maanteede Valitsuse mehaanikud- ratsionaliseerijad August Rebas (1905–1969), Lembit Kulgver (1928–1988) ja Theodor Tomperk (1900–1968) 1960. aastal ise väl- ja liivapuisturi mudeli DP-1E (venekeelse indeksiga ДП-1Э). Liiva- puistur monteeriti veoautode ZIL-164 või ZIL-151 kastiosa asemele ja see koosnes automootori väljalaskegaasidega soojendatavast topeltseinaga punkrist. Punkris paiknes dosaator, mida käitati auto käigukastilt ülekandega. Söötjast kanti liiv puistekettale, mis asus auto esi- ja tagatelje vahel. Puisteseadme katseeksemplar valmistati Jõgeva teedevalitsuses ning peale katsetuste lõppu organiseeriti tootmine Kohtla-Järve Autokummide Remonditehases. Liivapuistureid DP-1E valmistati seal ligi sada seadet. Puisturi konstruktsioon osutus praktikas edukaks, mistõttu organiseeriti nende tootmine järgnevalt ka Tallinna teedevalitsuses ja Läti teedemajandites. Asendamatud ripp-puisturid kallurautodel 1966. aastast keelati Eestis liiva-soola käsitsi puistamine liikuvalt
Ripp-puisturi selgitav joonistus. Ilmar Sirel. Teedest ja teedeehitajatest Saaremaal 1975–1980. Kingissepa, 1981 (väljavõte käsikirjast).
autolt kui liiga ohtlik töö, mis nõudis tollal ka inimohvreid. Spetsiaal- puisturite vähesust aitas korvata kallurautode arvu järkjärguline suurenemine teedevalitsustes ja autobaasides. Probleem lahendati alates 1965. aastast kasutusele võetud ripp-liivapuisturseadmete valmistamisega vabariigis. Seda seadet sai kiiresti paigaldada kallurautode kastiluugi asemele. Puisteseadmeks oli hambuline rull, mille ülekanne võeti auto tagaratta rummule kinnitatud väntkeps- mehhanismiga. Sellise puisteseadmega kallurauto töötas üles- tõstetud kastiga, et tagada liiva pidev juurdevool puisteseadmesse. Seadmeid valmistati Kohtla-Järve Autokummide Remonditehases ja neid täiustati teedemajandite töökodades. Kaasaegsete meenu- tuste järgi poleks ilma ripp-puisturiteta teede talvine liivatamine tollastes oludes üldse mõeldav olnud. Kuni kasutatud lääne tali- hooldetehnika jõudmiseni meie teedele 1990. aastatel, olid sellised puisturid põhilisteks „elupäästjateks“ talvistes teeoludes.
89
TEEJUHT / NR 8
Powered by FlippingBook