pisut kadedakski. Sellega meenub üks seik, kui Põlva käsipallimees- konnale tuli külla Itaalia võistkond, kes toodi Tallinnast bussiga kohale. Kohale jõudes küsisid nad treeneri käest, kas eesmärk oligi neid mööda külateid viia, et sõit nad ära väsitaks. Kuna neil on suurte linnade vahelised teed kõik 2 + 2 või 3 + 3-rajalised, ei suutnud nad uskuda, et kahe Eesti suurlinna vahel on selline kitsuke tee. Küsin siit kohe edasi, kui tihti Te ise kodukohta Lõuna-Eestis jõuate? Põhitöökoht on ministril ju Tallinnas. Nädalavahetuseti olen enamjaolt Põlvas. Enne ministrikoha vastu- võtmist lootsin, et see nii on ja seni on see paika pidanud. Tegelikult olen varemgi Tallinnas tööl käinud, kui lapsed olid väikesed ning siis ei saanud nende kasvatamises nii palju osaleda. Nüüd on lapsed suured ja sellevõrra on lihtsam, aga värske vanaisa roll kisub ikka võimalikult palju perega koos olema. Ma tahaks veel lisada, et väikelinnades on tegelikult väga hea elu. Olemas on kõik vajalik – lasteaiad, koolid, sportimisvõimalused, kul- tuuriline pool. Peab vaid endal olema tahet sellest osa võtta. Samuti on taristu märkimisväärselt arenenud, mis toob asukohad lähemale ning liiklemise lihtsamaks ja kiiremaks. Kahjuks kipub olema nii, et Tallinnast mujale sõitmine on moraalselt keerulisem. Põlvast jõutakse Tallinna kella üheksaks koosolekule üsna lihtsalt, kuid vastupidine variant on üldjuhul ilmvõimatu. Lisaks olen märganud sedagi, et kui korra aastas käiakse näiteks Lõuna- või Lääne-Eestis, siis kiputakse arvama, et teatakse, milline on elu üle- jäänud Eestis. Nii see siiski ei ole. Seega soovitan rohkem ja pikemalt erinevates Eesti paikades viibida. Ministri töö on ikkagi raske ja pingeline. Kuidas maandate pingeid? On Teil mingid hobid, millega tegelete? Parim pingemaandaja on saun, kus kodus olles iga päev käin. Kodus on mul kaks sauna ning sõpradel on ka saunad. Abikaasa on mul ka saunausku ning isegi meie endine Brasiilia terjer oli seal alati esime- sena kohal. Ärikokkuleppeid seal ei sõlmi, aga väga head mõtted tulevad kindlasti. Mõned neist küll jahtuvad hiljem maha nagu isegi pärast sauna. Lisaks teen sporti. Kõrvalkrundil on tenniseväljak, kus käin hea mee- lega mängimas. Kilomeetri kaugusel on järv, kus on veelauarada. Sõpradega mängin ka võrkpalli ja käin orienteerumas. Talvel on meil väga head suusarajad. Kõik see aitab vormi hoida ja ajule teist- sugust gümnastikat pakkuda. Lõpetuseks, milline on Teie pühadesoov lugejatele? Et oleks vähem auke – nii eelarves, teedel, inimeste omavahelises suhtluses kui ka koostöös. Tahaksin ka toonitada, et kipume tihti arvama, et naabritel on ikka parem kui meil. Minu kogemus näitab vastupidist. Läti ja Leedu ministrid kiidavad alati, kui hästi on kõik Eestis. Ise me seda tihti ei taju. Eestlastele meeldib liiga palju nuri- seda. Peaksime ise ka iga päev rohkem rääkima headest asjadest ja kohtades, mis vajavad parandamist, panema käed külge ning aitama ära teha.
Kuldar Leis tunnistab, et sõidab aastas ligi 40 000 kilomeetrit ning kiire töötempo sunnib lõunat aeg-ajalt sööma autos.
Foto: Getter-Sandra Lipp
märkimisväärselt muutunud. Juurde on tulnud palju eratõukerattaid ning üha enam on neid ka suurlinnade ümbruses. Kahjuks kiputakse neid kasutama mittereeglitepäraselt ehk võetakse maha kiirus- piirangud. See on kindlasti valdkond, millega tuleb lähiaastatel tõsi- selt tegeleda ning reeglid üle vaadata. Siin on fookus noortel – milli- ses vanuses lubada neid kergliikuriga liiklema ning millistel tingi- mustel. Kuna kiirused on suured, reegleid ei tunta alati, siis oht õnne- tusse sattuda on suur. Selle muudatuse elluviimiseks tuleb teha kindlasti koostööd politseiga, kohalike omavalitsustega, koolide ja lastevanematega. Soov ei ole üle reguleerida, sest tõukerattad on saanud üheks liiklemisvahendiks, vaid muuta liiklemine kõigi jaoks turvaliseks. Milline liikleja Te ise olete? Tuleb tunnistada, et nooruses sai ikka kõike tehtud. Kohe kui vanus lubas, tegin jalgrattaload, siis tsikliload ja seejärel autojuhiload. Aga nüüd on kogemust rohkem – aastas sõidan ligi 40 000 kilomeetrit ehk teen maakerale n-ö tiiru peale. Seetõttu viibin palju liikluses ning näen, mis toimub nii Eestis kui ka mujal. Ise pean ennast üsna eeskujulikuks liiklejaks: roolis olles sõnumeid ei saada ja muude asjadega ei tegele. Märkisite, et sõidate palju ka mujal maailmas. Kas kuskilt on jäänud silma mõni hea praktika, mida võiks siingi kasutusele võtta? Viimastel aastatel on eeskujuks tõusnud Poola. Kui 1990-ndate alguses sõitsime läbi Poola Euroopasse, siis need teed olid ikka hirmsad. Nüüd on Poolas aga üks eeskujulikumaid teedevõrke. Suure riigi kohta on saavutatud väga hea tulemus ning see teeb
10
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook