Kogu teadlasekarjääri mereuuringute üsna spetsiifilisele valdkonnale, tuule- ja laeva- lainete mõõtmisele ning rannikutehnikale pühendanud Tarmo Soomere tõstis 2014. aasta sügisel teadustööd kõrvale, sest ta valiti Eesti Teaduste Akadeemia (TA) presidendiks. See tähendas rohkem klassi- kalist kontoritööd ja esindusülesandeid, mille kõrvalt jäi tal teadusega tegelemiseks vähe aega. Nüüd, kui läinud aasta detsembris tema teine ametiaeg presidendina lõppes, saab Soomere taas pühenduda mereuuringutele. oomere tõdeb, et tal oli plaan teadustööle naasta ja see ka S täitus, kuigi tal on ka praegu rohkelt ühiskondlikke kohustusi. Nii on Tarmo Soomere lisaks tööle Tallinna Tehnikaülikoolis rannikutehnika professorina Eesti Maaülikooli nõukogu esimees, riikliku tähtsusega teadustaristute komisjoni esimees ja pärast TA presidendi aja lõppemist valiti ta ka Arenguseire Keskuse nõukoja esimeheks. Lisaks on Soomerel tegev üleilmsel teadlaste areenil ja esindab Eestit ka NATO mereuuringute keskuse teadusnõukojas. „Kui nähakse, et inimesel tekib vaba aega, siis ei saa ju seda võima- lust kasutamata jätta ja nii kutsuti mind mitmesse nõukotta ning paaris kohas arvati, et peaksin ka tegevuste vedamise enda peale võtma,“ kirjeldab Soomere oma elu pärast TA presidendi ametit. „Seega, ega mul ei ole õnnestunud administratiivsest tööst ja teaduspoliitika kujundamisest kõrvale hoida. Mina ei oska ära öelda ja kutsujatel on olnud ka häid argumente, et vastupanu murda.“
TA presidendil pole mujalt tuge võtta kui akadeemikutelt. Nii on TA presidendi roll innustada kolleege ja tunda samas nende toetavat õlga ning saada parimat infot maailmas toimuva kohta. Soomere nimetab seda äärmiselt vaimustavaks kogemuseks. Kuigi enamasti tuli töös arvestada, et otsus tuli langetada kuni 78 võimalus vahel, sest just nii palju oli toona teaduste akadeemias liikmeid. „Akadeemikuid, nende visioone, arvamusi ja kasvõi uitmõtteid iseloo- mustab asjaolu, et need on enamasti väga oluliste põhjenduste ja ula- tusliku faktilise tagapõhjaga,“ räägib Soomere. „Seetõttu on väga ras- ke nendega vaielda. Nii jääb lauale tavaliselt mitmeid soovitusi, mis on väga õige, sest maailm ei ole ühevärviline ega ka must-valge.“
Küsimustele vastab Tarmo Soomere.
Kuidas tuli merendus Teie ellu ja millal sai sellest teadus? Käisin veel keskkoolis, kui mõni aasta varem lõpetanud koolivend kutsus mind oma töökohta vaatama. Tema töökoht oli Tallinna Polü- tehnilises Instituudis merefüüsik Ain Aitsami loodud Läänemere osakonnas, hiljem TA termofüüsika ja elektrofüüsika instituudis. Tun- dus huvitav. Aitsam pakkus välja, et leiab mulle Moskva Riiklikus Üli- koolis õppimiseks koha, mis sel ajal oli absoluutne tipp, kuhu üldse oli võimalik Eestist legaalselt jõuda. Ta ütles, et tee endale kõigepealt matemaatika hästi selgeks ja pärast seda tule mereteadusesse. Mõte oli spetsialiseeruda matemaatika rakendustele mereteaduses. Alguses õppisin kolm aastat Tartu Riiklikus Ülikoolis, kuni kõikvõima- likud dokumendid üleviimiseks vormistatud said. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist 1980. a tuli teha veel aspirantuuri (praegu oleks see doktorantuur – toim) sisseastumiseksamid Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Moskva okeanoloogiainstituudis. Kui suurt rolli mängis asjaolu, et Eesti oli siis ikkagi oluline mereriik, kasvõi teiste liiduvabariikide seas? Eesti oli tõepoolest suur mereriik merelaevanduse mõttes. Aga sel ajal, kui jõudsin Ain Aitsami juurde, oli Eesti mereteadus alles loodud. Sellega alustati 1970. aastatel praktiliselt nullist. See on mõneti kum- maline, et veerand sajandit ei olnud Eestis oma teaduslikku vaadet merele. See oli aeg, mil teadsin juba natuke matemaatikast, aga ei teadnud veel midagi mereteadusest. Aspirantuuris sattus täiesti juhuslikult minu esimeseks uurimisobjektiks Rossby lainete teooria, millega sai seejärel ka Eestis tegeldud kümmekond aastat. Rossby
Rahunemine intensiivsest suhtlemisest võttis aega
Tagantjärele tunnistab ta, et kümme aastat TA presidendina oli ikka liiga pikk aeg. Viimasel paaril aastal hakkas tekkima tunne, et ideed saavad otsa ning juba käima lükatud tegevuste vedamine ei ole perspektiivikas. Vaja oli uut hingamist nii talle kui ka akadeemiale. „Huvitav reaktsioon tekkis. Esimesel poolel aastal pärast presidendi ametiaja lõppu ei tahtnud ma kellegagi suhelda. Isegi kinno, kont- serdile ja teatrisse ei tõmmanud,“ ütleb Soomere suurt vabane- mistunnet iseloomustades. „Tahtsin lihtsalt olla omaette, teha tea- dust ja puhata tohutust suhtlemisest, mis oli suure osa ajast varem täitnud. Alles suve lõpus hakkasid need tunded üle minema.“ Ta märgib, et akadeemia on olulisel määral juhi nägu. See väljendub kahel moel. Esiteks – akadeemikud tulevad meelsasti kaasa asja- dega, mis nende meelest maailma heas suunas mõjutavad, teiseks –
„Esimesel poolel aastal pärast presidendi ametiaja lõppu ei tahtnud ma kellegagi suhelda. Tahtsin lihtsalt omaette olla, teha teadust ja puhata tohutust suhtlemisest, mis oli suure osa ajast varem täitnud.“ Tarmo Soomere
15
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook