tundlikele merealadele oleks väiksem? Loogiline oleks suunata laevad lihtsalt sellistest aladest eemale. Aga selgus, et nii nagu sageli, pealtnäha loogilised vastused keerulistele küsimustele, on ka see lihtne, elegantne, aga vale. Tuleb arvesse võtta seda, kuidas hoovused kannavad edasi võimalikku reostust. Nõnda leidsime, et Läänemeri on eri kohtades äärmiselt erisugune. Mõnedest kohta- dest kandub reostus peaaegu otse lähimatele looduskaitsealadele, teistest kohtadest aga kandub reostus looduskaitsealadest ja muu- dest tundlikest piirkondadest eemale. Järelikult tuleks laevad sätti- da sõitma mööda trajektoori, mille puhul võimalik õnnetus oleks kõige väiksema looduskahjuga. Nii julgesime juba 15 aastat tagasi ühiskonnale öelda, et laevaliikluse ohtude vähendamine on võimalik kulusid praktiliselt suurendamata. Tuleb lihtsalt valida teed, mida mööda sõita, ja aega, millal sõita. Miks kipuvad teadlased tänapäeval oma väljaütlemiste tõttu kahetsusväärselt sageli eri huvigruppide hammasrataste vahele jääma? Debattides võidakse välja tuua mistahes argumente, aga kui tead- lane midagi ütleb, siis ta peab jääma tõestatava argumentatsiooni ja loogika juurde. Kui diskussioonipartner on piisavalt jultunud vale- väidete esitamisel, on teadlasel avalikus debatis algusest peale hal- vem positsioon. Kuna valesid saab olla lõpmata palju, aga tõde on enamasti üks – ja see tõde ei pruugi üldse meeldida – siis on mingis mõttes meie maailma sisse programmeeritud, et valeväited jäävad sageli kõlama. See on ka põhjus, miks teadlased sageli ei tahagi sel- listes debattides osaleda, kus peale jääb see, kes kõige kõvemini karjub. Teisalt on paljudel inimestel tekkinud komme võtta arvamusi argumentidena, kusjuures tihtilugu on need arvamused nende endi loodud. Lähtutakse kreedost credo, quia absurdum est – see on nii absurdne, et peame seda uskuma. Sellistes olukordades ei ole võimalik sisuliselt vaielda, see oleks mõttetu. Ka sotsiaalmeedias ja avalikus meedias tuleb häirivalt palju ette olukordi, kui isiklikust arvamusest on tehtud aksioom. Aga peab ju möönma, et ühte ja sama uuringut, olgu tuule- parkide müra, metsamajandamise vms kohta, saab esitada mitmel erineval moel? Ja ka uuringut saab teha n-ö sihitult? Radikaalselt erinevalt, jaa. Agatha Christie on märkinud, et meie maailm on kummaline: kui kaks inimest vaatavad üht ja sama asja, siis võivad nad seal näha hoopis erinevaid asju. Kui jutt on teadus- uuringust, siis muidugi on seal alguses hüpotees ja teatud raamistik, milles seda tehakse, aga väga harva juhtub, et see raamistus mää- rab tulemuse. Probleem võib tekkida n-ö rakendusuuringute puhul, kui seal on seatud väga ühene sihifunktsioon ja kus selle tõttu läheb kogu aur mingi püstitatud eesmärgi tõestamiseks. Kui see on algusest peale nii, siis ei saa sellist ettevõtmist teadusuuringu alla liigitada. Ja kui teadlane juhtub mõnd sellist uuringut lugema, siis tekitab see temas sageli rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Mis ei tähenda, et uuring oleks halvasti tehtud, lihtsalt see avab vaid ühe poole asja olemusest.
„Katsuge kuulata erinevaid argumente ning lähtuge sellest, et keegi ei taha halba.” Tarmo Soomere
kodanikul on võimalik valida kuldne kesktee, sattumata äärmustesse? See on võimalik, aga pole kerge. Raske on nende küsimuste vahel kahvlisse jäänud inimesele soovitusi jagada. Üks soovitus võib olla, et katsuge kuulata erinevaid argumente ning lähtuge sellest, et keegi ei taha halba. Ainult et see hea, mida lõppeks soovitakse, on eri huvi- gruppidel erinev ja ka selle saavutamise meetodid on erinevad. Tasub huvi tunda, kas argumendina esitatakse oma unistusi või on neil ka mingi faktiline tagapõhi. Kui niimoodi õnnestub vaidlusi vaadata, siis õnnestub ehk kokkupõrkeid ja otsest polariseerumist vältida. Mis puutub Euroopa Liidu roheleppesse, siis selles on viis printsiipi: Euroopa peab muutuma kliimaneutraalseks nii, et majan- dus kasvaks, loodust rohkem ei survestataks, inimeste tervis ja hea- olu paraneb ning kedagi ei jäeta maha. Paraku näeme, et rohepöörde paljude ettevõtmiste puhul on kahte või kolme nendest põhimõtetest ignoreeritud. Inimestel on aga ühiskonnas päris hästi arenenud hea ja kurja tunnetus. Põhiprintsiipide ignoreerimine on hea pinnas emotsionaalsetele väljaastumistele ja natuke ka ekstremismile. Kui osutub võimatuks saavutada majanduskasvu nii, et see ei tule kesk- konna arvelt, siis tuleb see ka ausalt välja öelda. Kas poliitikud saaksid ühiskonda kuidagi suunata, et erimeelsusi oleks vähem? Poliitikas on hirmus vähe aega sisuliseks diskussiooniks ja poliitikas on oluline eristuda. Need on poliitika olemuslikud hädad aegade algusest peale. Sellega tuleb suure pildi nimel leppida, et detailid unustatakse ära. Aga ühiskond kipub mäletama. Inimeste õiglus- tundest on ääretult ohtlik üle sõita. Sellega ei tohi mängida. Usalduse kasvatamine võtab aastakümneid, nullida saab selle aga hetkega.
Kuivõrd tasemel on Eesti merendusharidus ja üldse meremajandus?
Meri on ja jääb meie koduks. Meil on pikk merepiir ja tänu sellele ligi- pääs maailmaookeanile. Eesti on suur mereriik ja just sellepärast suur, et ta on mereriik. Selles valdkonnas peavad olema meie stra- teegilised vajadused hästi kaetud. Nii hariduse andmise kui ka majanduse toetamisel. Samuti peame väga hästi teadma, mida meri endast kujutab, mida seal teha võib ja kuidas ennast selles suhtes positsioneerida. Haritud inimeste väärtus on laiem, kui nende raken- damine tööturul. Näiteks matemaatikutel pole tööturul justkui üldse rakendust, sest matemaatiku ametikohti peaaegu ei eksisteeri, aga nad sobivad n-ö kasutamiseks väga mitmesugustes kohtades kogu ühiskonna hüvanguks.
Kuidas on võimalik hoida ühiskondlikku heaolu ja saavutada progressi, koormamata seejuures üha enam keskkonda? Kas
18
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook