iimase neljateistkümne aasta jooksul on väikelaevanduse V valdkond oluliselt muutunud – kasvanud on nii väikelae- vade arv, tehnilised võimalused kui ka väikelaevajuhtide teadlikkus. Koos sellega on suurenenud veeliikluse tihedus ning sagenenud ka ohuolukorrad, mis tõid kaasa vajaduse määruse uuendamiseks. Merepääste ja veepealse järelevalve organisatsioonide hinnangul on merepäästmiste arv viimastel aastatel pigem tõusnud, eeskätt seetõttu, et osa väikelaevu liigub kaldast tavapärasest kaugemale. Eestis väikelaevadele distantsipiirangut ei ole, mistõttu võis sood- sate ilmaolude korral sõita ka väga kaugele – isegi teise riiki. Kui ilm ootamatult muutub, võib päästmine kujuneda keeruliseks, sest abi saabumine võtab rohkem aega. Siis on määrava tähtsusega, et väikelaeval oleks piisavalt ohutusvahendeid, mis aitavad pardalolija- tel seniks turvaliselt hakkama saada. Teisalt nähti, et varasem, konstruktsioonikategooriatel (D; C; B; A) põhinev süsteem, ei olnud alati otstarbekas. Näiteks pidi ka suurem A- või B-kategooria väikelaev, mis liikus ainult sisevetel, kaasas kandma ebamõistlikku kogust varustust, mida tavaolukorras ei vajatud. See tekitas segadust ja vähendas määruse rakendamise praktilisust. Uus lähenemine: kaldast kaugenemise põhimõte Uues määruses on varustuse nõuded seatud sõltuvusse kaldast kaugenemisest, mitte enam konstruktsioonikategooriast. See muu- datus teeb nõuded paindlikumaks, arusaadavamaks ja reaalse riski- tasemega vastavaks. Ÿ Kui väikelaev sõidab merel kuni viie meremiili või sisevetel kuni üheksa kilomeetri kaugusel kaldast, piisab elementaarsest varustusest, mis tagab esmase ohutuse. Ÿ Kui väikelaev liigub merel kaugemale kui viis meremiili või sise- vetel kaugemale kui üheksa kilomeetrit, tuleb lisada täiendavad varustuselemendid, kuna ohutegurid kasvavad ja abi jõudmine võib võtta rohkem aega. Oluline on märkida, et uutesse nõuetesse ei ole lisatud uusi varus- tuse vahendeid, vaid muutunud on komplekteerimise põhimõte. Tõsi, ühe uuendusena lisandus kohustusliku varustuse hulka kaks punast säratuld, mis varem olid nõutud vaid osal väikelaevadel. Nende eesmärk on suurendada ohus oleva isiku nähtavust ja võima- lust endast päästjatele märku anda. Milline on väikelaeva miinimumvarustus? Võtame näiteks viiemeetrise, ripp-päramootoriga (30 hj) väikelaeva, millel puudub lahtise leegiga küttekeha ja navigatsioonitulesid ei ole tootjalt konstruktsiooniliselt ette nähtud ja sellega ei sõideta pime- dal ajal ega halva nähtavusega ilma korral. Kui selline väikelaev liigub jõel või kaldast kuni viis meremiili merel või kuni üheksa kilo- meetrit sisevetel, peab pardal olema järgmine varustus:
Oluline on märkida, et uutesse nõuetesse ei ole lisatud uusi varustuse vahendeid, vaid muutunud on komplekteerimise põhimõte.
1. iga pardalviibija jaoks ujuvusvahend (vähemalt 50 N) või päästevest (vähemalt 100 N);
2. pilsipump või hauskar; 3. ankur koos ankruotsaga; 4. aerud või mõla (alla 7 m pikkusel laeval); 5. udupasun või muu heliseade; 6. kompass; 7. jäätmekogumisvahendid; 8. kaks punast säratuld.
Kui aga väikelaeval on sisemootor või mootori võimsus ületab 25 kW ja pardal on lahtise leegiga küttekeha või gaasiseadmeid, lisandub nõue omada pardal vähemalt ühte kontrollitud 2 kg tulekustutit ja tulekustutustekki. Kui väikelaeval on navigatsioonituled, peavad need olema töökorras ja korrektselt paigaldatud. Otsuse teeb väikelaevajuht Uus määrus annab väikelaevajuhile ka rohkem vastutust ja kaalut- lusõigust. Väikelaevajuht peab oma kogemuse ja konkreetse sõidu- piirkonna eripära põhjal ning ilmastikuolusid ja väikelaeva konst- ruktsiooni arvestades otsustama, milliseid lisavarustuselemente ta ohutuse tagamiseks kaasa võtab. Näiteks võib see hõlmata: Ÿ piisavat kütusevaru; Ÿ radaripeegeldit, triivankrut, avariivarustust või päästeparve; Ÿ kajaloodi või pootshaaki; Ÿ lisatulekustutit, lisaankrut, pikemaid lisaotsasid, ankruketti või muud vajalikku. Selline paindlik lähenemine annab võimaluse hinnata olukorda realistlikult ja teha ohutust tagavaid otsuseid vastavalt tegelikule riskile, mitte jäigale väikelaeva konstruktsioonikategooriale. Väikelaevanduse areng ja tihenev veeliiklus nõuavad ajakohaseid reegleid, mis toetavad nii harrastajaid kui ka professionaale. Uus määrus ei sea eesmärgiks bürokraatia suurendamist, vaid tarku ja riskipõhiseid valikuid ohutuse tagamisel. Iga väikelaevajuht on ise oma ohutuse eest vastutav, kuid selged ja praktilised reeglid aitavad kaasa sellele, et Eesti vetes oleks sõitmine turvaline, läbimõeldud ja vastutustundlik.
31
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook