VESI
Kui Georg Ots Tallinna–Helsingi liinil alustas, olid Tallinna sadama väravad ainult 49 meetrit laiad, hiljem avardati läbipääsu 65 meetri peale. muljusime, nii et vesi kahtes lehtes, mööda Odra jõge välja ja põrutasime täie auruga Tallinna poole, et saaks kiiremini ja kaugemale Poolast, poola- katest ja nende Solidarnostist. (lk 164) ------ Kui Georg Ots Tallinna–Helsingi liinil alustas, olid Tallinna sadama väravad ainult 49 meetrit laiad, hiljem avardati läbipääsu 65 meetri peale. Sellisest promenaadist, nagu seal praegu näha on, võisime meie tol ajal ainult unis- tada. Algusaegadel asus keset sissesõitu tsaariaegne lainemurdja, millel pesitsesid mõned laevaremondiga seotud hooned, kuid neid, kes oleks mäletanud siin mingit töist tegevust, polnud ammu enam elavate kirjas. Praegusest Tallinna sadamast polnud siis veel isegi projekti põlvpükstes ringi jooksnud arhitekti peas. Oli vaid algeline ja ühekordne puust A-pavil- jon. Tuletan meelde, et oli aasta 1980 ja Tallinn oli olümpiaregati läbiviimis- paik. Esialgne graafik oli järgmine: suvel tegime nädalas kuus edasi-tagasi reisi, sügisel neli ja talvel kaks. Mingisuguseid vahetusi ega vabu päevi ei olnud – üks meeskond andis tuld aastate kaupa. Puhkused ja puhkepäe- vad läksid kirja, kellel õnnestus, puhkasid, kellel mitte, korjati kokku tulevi- kuks. Tugevate loodetuultega oli Tallinna sadamasse nii sisse- kui ka sealt väljasaamine väga komplitseeritud manööver ja juhtus ka nii, et ei saa- nudki. Kõige kõvem tuul, millega olen Georg Otsa Tallinna sadamasse toonud, oli NW 25 m/s. Sissesõit oli keeruline ka seetõttu, et väravaauku pidid tulema pöördega, arvestades triivi, millega tuul sind kursilt ära kannab. Väikese kiirusega tulles kandis külgtuul nii kõvasti, et värav jäi väikeseks, suure kiirusega tulles aga jäi jälle pidurdusmaad väheks. Nii ma siis säärase tuulega väravasse 14–15 sõlmese kiirusega tulin. August sain küll puhtalt läbi, aga nüüd oli peamine ja tähtsam probleem õigel ajal kannad maha saada, teadaolevalt ei ole 136 meetrit metalli mitte jalgratas ja inerts on meeletu. Otsamehed ja piirivalvurid, kes kai peal laeva ootasid, põgenesid kabuhirmus varju alla. Nende arvamise järgi oleks Georg Ots pidanud sellise kiirusega maabuma Viru hotelli kõrvale. Sadamakapten Eduard Hunt, kes kontori aknast oli meie saabumist jälginud, vandus möö- da treppi alla päästetöödele tõtates tuld ja tõrva ning ei märganud, et mantel tal ainult ühte varrukat pidi järgi lohises. Selleks ajaks, kui sadama- ülem kohale jõudis, seisime meie juba ilusasti kai ääres oma statsio- naarsel kohal ning Eduardil ei jäänud muud, kui kaks kätt seljal pahaselt porisedes trepist üles oma kontorisse tagasi marssida. Muidugi sai masinatest võetud viimane ja täpselt meetri pealt laev seisma ka jäi. Hullem lugu oli aga lahkumisega. Sellise tuulega ei suutnud ka kõik sadama lahjad puksiirid koos meie laevukest kai äärest lahti kangutada. (lk 166) ---- Oli 1986. aasta. Jõudes ühel oktoobrihommikul Tallinna, ootas kail Eesti merelaevanduse ülema Arno Kase Volga ja mind toimetati viivitamatult tema palge ette. Peas lõid mõtted virvarri, ei teadnud endal miskit süüd
Reisilaev Georg Ots.
Ülo Kollo Georg Otsa kaptenina.
Eesti riigilipu heiskamine reisilaeval Georg Ots 12. septembril 1991.
Gorbatšov Georg Otsa pardal Reykjavikis.
38
TEEJUHT / NR 16
Powered by FlippingBook